Kena päeva!

ENDLI AUDIOTERVITUS

Lugemispäevik 26. Grande Finale

Jätkan lugemist. 

26. peatüki alguses äratab Bella enne kukke ja koitu unest teisest toast kostev Edward Culleni ja Debüüssi kurblik duett. Bella hiilib neglizhee väel ukse taha kuulama. Edward istub nukralt pimedas toas ja sõrmitseb klaveriklahve. Edward näeb välja kurblik ja üksildane. Bella hakkab vaikselt Edwardi poole hiilima – nagu koiliblikas küünlaleegi poole. Edward käratab: „miks sa voodis pole“ ja vaatab nukralt oma pikki naiselikke sõrmi. „Miks sa raisk ise ei maga,“ käratab Bella vastu ja lükkab protesteeriva Debüüssi riidekappi.
„Und ei tullud!“ ütleb Edward nukralt. Bella läheb ja toetab pea Edwardi rinnale.

 

Edward mängib Bellale klaverit.
“Räägime meist ja veel ühest asjast!” ütleb Bella.
“Ma parema meelega [tsenseeritud]” arvab Edward ja ajab käe [tsenseeritud].

Aga Bella kisub Edwardi käe [tsenseeritud] [tsenseeritud] ja tahab rääkida lepingust.
Edward vahib Bellat magusalt. Ah et leping, kähistab ta viimaks seksyl kähiseval tämbril ja silitab Bella põske: “pisike, leping on lõpuks ju vaidlustatav!”
“Krt sa oled nagu lätlane.”

Edward langetab pea. “Paldies, Bella, jah, see oli enne kui ma tahtsin … enamat. Aga noh reeglid ei ole vaidlustatavad nii et pontu oled igatahes sina!”

Bella neelatab vihaselt.

Siis lepivad Edward ja Bella kokku, et Bella peab reegleid järgima aga ülejäänud lepingut mitte.
Bella jääb mõttesse: “Aga kui ma reegleid rikun?”
“Siis saad peksa, lihtne!” :)
“A Edward, sa pead enne luba küsima et peksa anda!”
“Küll ma leian viise kuidas sind veenda” ütleb Edward ja ulatab Bellale 15 eurot (ilma käibemaksuta).

 

Bella paneb evrodenegi tasku ja ütleb pepsilt et peab reeglid uuesti üle lugema.

Edward kisub kohe klaverikaane alt mapka ja ulatab Bellale.
Jõle ebaromantiline ütlen mina, vanakooli härrasmees!
Bellal hakkab pea sügelema. Tahaks klõmaka kärakat. Bella vaatab reegleid ja näeb et Edward on üht-teist maha kriipsutanud.

REEGLID 

Kuulekus. Alluv laseb meelsasti teha kõik mis vaja, välja arvatud kange no-no mis on sätestatud lepingu lisas 2 „Räme keelukas“.
Uni. Tudub 7 tundi täis.
Toit. Süüa tuleb ja tervislikult, et oleks jaksu ja toidukordade vahepeal ei näksi. 
Riided. Dressipluusi jalga ei pane. Dominant ise ostab alluvale ilusa univormi.
Võimlemine. Võimelda tuleb, et kere oleks vormis, käia korralikult jõusaalis kangi tõstmas.
Hügieen. Tutt tuleb ära raseerida, ja kintsud ei tohi ka karvased olla. Ilusalongis tuleb käia.
Töötervishoid. Ei joo mällarisse, ei suitseta, ei narkotiseeru, ei lähe tundmatus kohas ujuma.
Isikuomadused. Kellegi teisega sexida ei tohi. On koguaeg sätitud, tagasihoidlik, alandlik ja viisakas. Kui pole, saab karistada.

“Ah et alandlik peab ikka olema” küsib Bella.
“Peab” irvitab Edward.
Bella pööritab pahaselt silmi, Edward ajab koonu püsti nagu hagijas ja Bella ehmatab – taevake, silmi ei tohtinud ju pööritada!

“Kas sa just praegu pööritasid oma silmi, Isabella?” küsib Edward himuralt.
“Eee... “ ütleb Bella ja spurdib äkki taldade latsudes mööda korterit minema, kärmelt kannul Edward, kes vaibaklopitsat peakohal viibutab. Bella jookseb röökides kööki, Edward teeb sööstu, hüppe ja hops kükitab ta juba külmikul ja samal hetkel viskub Bellale peale. Bella lebab põsk loppis vastu põrandat ja Edward küsib ennast pepsilt püsti ajades et näe lebad sedasi nagu sa ei oleks tahtnudki et ma su kinni püüan.
Bella ajab ennast ägisedes jalule ja ütleb et duuh ainstain, ma ei taha peksa saada! Sina ei taha et sind rinnust katsutakse, mina ei taha peksa saada.

Edwardi suu ümber tuleb nutuvõru ja ta huuled hakkavad värisema. Tema nägu on tuhakarva ja käed vajuvad kurvalt rippu.

Bella lajatab sõbraliku laksu vastu Edwardi kannikaid: nonoh, poisu, ega ma seda siis nüüd nii tõsiselt ka ei mõelnud.

"Aga eile sa mängukambris olid küll hakkamist täis," viriseb Edward.
"Sinu pärast, luv," ütleb Bella.

Edwardi kollastes silmades möllab tuleturm ja segadus. Aeg kaotab oma tavapärase mõõtme, möödub eoon enne kui Edward ütleb vaikselt: ma tahan sulle haiget teha. Aga ainult sinu võimete piirini.

Miks, küsib Bella.
Vaja on, rehitseb Edward läbi juuste ja kehitab õlgu.

Ära rohkem küsi ma ei saa rohkem öelda, sosistab Edward.
Ei saa või ei ütle?
Ei ütle.
A siis tead miks?
Jah.
A mulle ei ütle?
Kui ma ütleksin jookseksid sa karjudes siit ja ei tuleks enam iial tagasi. Ja ma ei saa sellega riskida, Isabella, ma ei saa sind kaotada, ütleb Edward, hing täis valu.

Sellepeale Bella naeratab totakalt, Edward embab teda hellalt ja asub paaniliselt Bella nägu lakkuma.

“Ära jäta mind, Bella” kähistab Edward. “Unes tookord … sa lubasid et ei jäta mind ja anusid et mina sind ei jätaks.”
“Einoh ega ma ei tahagi ära minna!” kähistab Bella vastu.

Edward vaatab Bellat piinatud pilgul, Bellal hakkab hale ja ta ütleb vaikselt: näita.
Mis ma näitan, läheb Edward elevile.
Näita mulle kui haiget see võib teha. Karista mind!

Edward põrkub segaduses Bellast eemale. “Misse?”
Bella plõksutab ripsmeid.
“Sa oleksid nõus minu pärast proovima?” hakkab Edwardil ila vaikselt suunurgast nirisema.
“Ma olen nõus kui sa pärast lased mul ennast katsuda.”

Edward haarab Bella käsivarrest kõvasti kinni ja lohistab ta kiiresti mängutuppa. “Vaatame siis mis puust sa tehtud oled” kähistab Edward ja haarab nahkrihma, "näed seal seda punast nahkpinki, heida sellele kõhuli" sosistab ta pehmelt.

Bella heidab pingile, tagumik püsti, ja on isegi nagu natuke erutunud. Seljas on tal ainult froteest halatt.

“Isabella, me oleme siin karistuspingi juurede kokku tulnud, sest sina olid sellega nõus ja jooksid mu eest ära. Nüüd ma äsan sulle 6 korda! Loendad kõva häälega kaasa."

Siis teeb Edward pika dramaatilise pausi.

Kui paus lõppeb siis kergitab Edward õige natuke Bella froteest halatti, pistab käe halati alla ja hõõrub kergelt Bella tagumisi põski, ise himuralt ähkides.

Ja PLAKS naksab rihm valusasti Bella paljast tagumikku.

Bella kiunatab.

Loenda! hüüab Edward ekstaasis.

ÜKS! karjub Bella.

KAKS!

KOLM!

Bella hakkab vesistama, tagumik tulitab. Polegi nii naljaasi nagu arvata võis.

NELI! röögib Bella läbi nutu.

VIIS! karjub Bella ja vihkab Edwardit.

Tagumik põleb.

Kuus... sosistab Bella kui viimane valus rihmalaks vastu tagumikku lajatab.

Edward haarab Bella õrnalt kaissu. “Raibe ... lase … lahti” sisistab Bella, “ära puutu!” ja ajab ennast sirgu ning vahib nutukriimude silmadega Edwardit. Bella pühib käeseljaga pisarad silmist ja nina puhtaks ja käratab: „ah siis sedasi, sa kuradi [piiks] [piiks] [piiks], sitane [piiks] mother[piiks]!“

“Aga Bellakene...” anub Edward nutuselt.

“Ära raibe siin Bellata midagi! Kaitsetut naisterahvast lööma! Mine kuradi psühhiaatri juurde värdjas!” karjub Bella, marsib toast välja ja lööb ukse tagantkätt kõva pauguga kinni. Siis on kuulda tume mütsatus kui Bella teisel poolt vastu ust vajub ja vaikne sahin, kui ta ust mööda põrandale langeb. Kostab dramaatiline ohe. Siis hõõrub Bella oma valutavat perset ja ajab ennast vihaselt püsti. Einoh, aitäh tõesti, see pole nüüd küll see mida ta romantilise armastuse all omale ette oli kujutanud.

Bella läheb ja ronib voodisse, tõmbab ennast külje peal kerra, sest selili ei saa magada ja hakkab patja nuuksuma. Siis mõtleb Bella et Edward ju hoiatas … et ta pole normaalne ... aga tema, Bella, ei kuulanud. Noh, nüüd on sellega lõpp! Take care, bye!

Bella tatistab terve padja täis. Ja küll on kahju Edwardist, millist hingepiina ma talle valmistasin … kas ta andestab mulle, kas mina andestan talle … nutab Bella. I'm so alone!

Uks kääksatab ja kostub kiiret tüminat, seejärel sahisevad voodiriided ja midagi külma libiseb linade vahele. Edward. Käes pantenool ja validool.

Edward suskab nina Bella kuklasse ja sosistab kurbusest rebeneval häälel: “Ära vihka mind!” Bella ei ütle midagi, lebab kangelt nagu pulk aga omal tõmbub süda valusasti kokku.
Lebavad sedasi vaikselt kuni Bella ennast lõdvaks laseb ja nutmise lõpetab.
Akna taga on koidukuma esimesed roospunased kiired kardinaid paitamas.
Edward ja Bella lebavad edasi.
Hommik saabub ja möödub.
Edward ja Bella lebavad edasi.
Kardinate taga särab keskpäevane päike.
Edward köhatab hääle puhtaks: ma tõin sulle pantenooli ja validooli.

Bella keerab ennast ettevaatlikult ringi. Edwardi näol on valupitser ja kole hingepiin paistab silmist. Edward on nii ilus et võtab Bellal hinge kinni! Bella silitab õrnalt Edwardi põske ja sosistab “Anna andeks et ma sulle sedasi pahasti ütlesin!” “Anna andeks et ma sulle valu tegin” sosistab Edward vastu.

„Ma ei ole see keda sa vajad, Edward!“
„Oled! Oled! Tuhat korda oled! Aitäh et sa olemas oled!“

Bella neelatab. „Ei, ma pole see mis sa vajad, ma ei lase peksta ennast sedasi.“
„Ma olen isekas ... ma pean sul minna laskma“ nuuksub Edward.

“Ega ma väga minna ei tahakski” ütleb Bella pisarsilmil, “ma armastan sind!”
Edward põrkub Bellast eemale, näol kirjeldamatu õud: “Ei, ei, ei, Bella, seda ei saa olla, see on vale. Vale! Sa ei saa mind armastada, sa ei tohi mind armastada, vaata kui õnnetuks ma sind teen!”
Bella kahvatab: “ma siis hakkan minema” ja ronib voodist välja.

“Palun ära mine ära!” hakkab Edward lörinal nutma.

Bella läheb paneb riided selga aga südames on selline röögatu valu, et tuleb sõnadest puudu selle kirjeldamiseks! Minu õnneks!

Bella paneb oma asjad kokku ja näeb väikest karvast plüüsist mängulennukit mis ta Edwardile oli kingiks ostnud. Nuttes rebib ta märkmikust lehe, kirjutab: 'ilusate aegade mälestuseks' ja paneb selle väikese karvase plüüsist mängulennuki juurde voodi peale.

Maailm Bella ümber kukub klirinal kildudeks.

Bella läheb elutuppa, Edward räägib telefoniga. Edward on paljajalu, tal on jalas musta värvi teksad ja seljas must t-särk. “MIS ta ütles??” röögib Edward kurjalt telefoni, “persema paavian selline! Mis ta number on?? Ma helistan ... raisk, see on tõsine fakk-ap! Otsi pliks üles.” Edward lõpetab kõne.

Bella läheb ja võtab sohvalt vaikselt oma suure hermakki ja kisub kotist välja kullast portatiivordinatööri ja vanameeste BlackBerry ja roosa vulva ... andestust, Volvo, võtmed ja paneb need kohvilauale.

Õudusest kangestunud Edward vahib pealt.

Siis hakkab Edward haledalt anuma, et Bella asjad endale jätaks aga Bella on emassipeerunud naisterahvas ja ei jäta.

Taamal pimeduses hiilgab kaks täppi. “Palun Bella, luba et Taylor-non-lautner sõidutab su koju,” nutab Edward. Bellal läheb süda haledaks ja lubab. Täpid kustuvad, Taylor-non-lautner läks autot sooja panema. Siin Taylori pilt:

Edward nutab haledalt: ära mine ära!
Kuid Bella jääb endale kindlaks: ma pean, ma ei saa jääda, ma tean nüüd mis see on mis sul vaja on, Edward, aga mina ei saa sulle seda anda.
Edward anub: pliiiiiiiiz noh, pliiiiiz!

Ent Bella haarab oma hermaki ja koperdab ukse poole.

“Hüvasti, Edward!”
“Bella, pakaa” sosistab Edward valust murtud häälel.

Taylor-non-lautner sõidutab Bellat kodupoole, Bella üürgab tagaistmel nutta nagu udupasun, tatti ja pisaraid lendab. Taylor-non-lautner ulatab üle õla Bellale oma ninaräti.


Koju jõudnud, kukub Bella kummuli voodile ja NUUUUUUTAB. Oh, mis ma olen teinud, oh seda valu ja hingepiina. Bella ulub nagu hunt. Valu on kirjeldamatu, füüsiline, mentaalne, metafüüsiline! Bella nuuskab Taylor-non-lautneri ninaräti tatti täis.

Valgus kustub.