Hubases
männimetsas tudivad Hyacinth ja Richard koormakatte all lageda taeva all.
Perekond
vampiir-bucket tudib metsas, sest Stefanil on plaan hakata Elenat kohe
loomaverega toitma, et tol ei tekiks tapahimu. Damon muidugi laidab selle idee
maha ja ütleb, et murdku daam aga kohe südamest. Aga Elenal on raskusi isegi
kitsekese murdmisega, sest talle meeldib bambi... aga murrab siiski maha, pühib
lõua puhtaks ja ütleb Stefanile, et „ajj, kui mõnusasti sa mind katsud“.
Seepeale Stefan teeb suu lahti, et hakata seletama midagi teravdatud meelte
kohta, aga juba neiju pillub teda kirehoos mööda metsa ringi ja rebib riideid
maha. Aga siis äkki on mürgel läbi ja daam lidub tulistvalu peldiku suunas.
Mõistagi selleks, et oksendada pirakas (või müstiline. Ha hahaha haha njah..)
kosk verd. Stefanil ei maksa seda isiklikult võtta. Vist.
Linnas
on liikvel uus mees: uhke türgi prilllauaga kuum tükk neegrit. Ta murrab sisse
majja, mille pastor eelmise osa lõpus õhku lasi, leiab ahjust kirja, mille mees
oma tütrele jättis (linnakese politsei on selleks ajaks juba majast üle käinud
btw), kätleb usinalt kõiki linnakodanikke, puhub juttu vampiiri Carolinei emaga
ja seab siis sammud linnapea maja poole.
Kõik
näivad arvavat, et pastori ja tema kamba kiilakaid lasi õhku Damon. Damon
ütleb, et nope, tema oleks ilma pauguta maiustanud ja valab omale pudeli viskit
kurku.
Stefan
seevastu tõelise härrasmehena nööbib Elena esimese imemise puhul shömpäini
lahti ja peab liigutava kõne. Elena kokutab, et kle, mul tuli räme robi. Stefan
sõnab seepeale, et no biggie, ta ise ka pani mitu kuud riba kui üritas
loomaverega kohaneda. Ahh, romantika…
Pärast
läheb Elena baari, kus Damonil on juba järgmine pudel käsil ja kurdab ka talle
oma robi-muret. Damon ütleb, et jajah, jaahaaa, sul on ikka vaja veenist kohe
mõnusat surakat ja tõukab neiju peldikusse. Paneb ukse riivi ja palub end
imeda. Elena imeb isukalt ja Damonil on „mmmmmmmmm“. Pärast ütleb, et „ära sa
Stefanile räägi, tead, see imemine on selline… tead… isiklik värk.“
Samal
ajal linnapea majas seksivad ülakorrusel vampiir ja hübriid. Caroline lööb
vahepeal jalad risti, et pole ikka paslik pärast gaasiplahvatust sedasi
ameleda, aga Tyler leiab, et leinasex on ülimalt eluterve ja tõmbab aga mootori
uuesti käima.
Aga
allkorrusel on vahepeal kohalejõudnud türgi prilllaud ägedas sõnavahetuses
linnapeaga. Tekib kerge rüselus ja hübriid läheb alla vaatama, et mis mammi
möllab. Nüüd läheb kiiresti kohe põnevaks, sest prilllaud sirutab hübriidile
käe ja käes on tal selline maru mahalõigatud sõrmedega rallikinnas. Nii kui
hübriid seda kätt surub hakkab ta kohe valulikult väänlema, prilllaud haarab
põuest püssi tõmbab hübriidile pidemetäie padruneid keresse ja veritsev hübriid
kargab linnapea kilgete saatel aknast välja. Koos raamidega.
Hübriid
on nüüd Salvatoride kindluses ja hoolitsev Stefan urgitseb tal kerest
pintsettidega puukuule välja. Kuulid on uhkelt nikerdatud ja kaunistatud
pisikeste sümbolitega, mis näevad välja nagu kolm üksteise peale asetatud
võileivatikku. Kõik wonderivad, et what is happening?
Kirikus
tehakse ettevalmistusi mälestusjumalateenistuseks. Elena, hea laps, on kah
roosa kleidi selga pannud ja jagab laululehti pinkidele. Vahepeal läheb ta
plahvatusepastori tütart lohutama, aga tüdruku juttu ta eriti ei kuule, sest ta
eyeballib rohkem pliksi tuksuvat veeni. Ja siis peab ta jälle peldikusse
ropsile jooksma. Ropsib algul potti, siis kraanikaussi. Põrand, peegel ja
kleidiesine on kõik verd täis…
Elena helistab siis mõistagi Damonile (ja üldse
mitte Stefanile), et see talle uue kleidi tooks. Damon asub kohe teele, aga
millegipärast lõgistab juba prilllaud peldiku ukse taga. Damon tuleb siis kohe
joostes ja Elena üritab samal ajal verd kokku koristada. Kui Damon kohale
jõuab, siis prilllaud sirutab kohe käe, et „tere, ma olen Connor!“ Damon vaatab
ta käpikut ja vastab, et „tsauks, ma olen Damon – germophobe“ ja ei suru käppa.
Stefan
klopib nõia-Bonnie ukse taga ja tahab talle oma padruneid näidata, aga Bonnie
on diivanil keras ja muretseb oma vanaema pärast. Lõpuks ikka teeb ukse lahti,
vaatab neid padruneid ja ütleb, et pole nõiasõnad, bye.
Prilllaud
on nüüd vahepeal sital ära käinud ja läheb kirikurõdule, kus plahvatuspastori tütar
April katsub mingit kõnet välja mõelda. Prilllaud lööb pliksile kohe
karmauhhdi! Vaia keresse. Pliks hakkab muidugi verd tilkuma surema, sest noh…
ta pole vampiir.
Elenal
on hirmus nälg ja Damon pakub talle kiriku ees puu all romantiliseks imemiseks…
verekotti. Pliiz… see on ikkagi classy shit. Aga ei taha kotiveri ka all
püsida, tuleb kohe veike rööts üles. Damon ütleb siis, et imegu ometi inimest,
aga Elena ei taha kellelegi ai-ai teha. Kaame ja higistav Elena tuigub siis
kirikusse ja Damon pakib oma verekoti kokku. Stefan juhtub nägema ja uriseb
pahuralt, aga Damon lajatab vastu, et kamoon, sul naiskal ei seisa miskit sees:
loom ei seisa, verekott ei seisa, mind imes – ikka ei seisa! Stefan tõmbab
seepeale suu kriipsuks, et „ah sind imes?!“
Prilllaud
on püssiga kirikus rõdul ja plaan on tal selline, et kui Aprili veri tilgub ja
vampiir isukalt pead pöörab, siis lajatab kohe kuuli keresse. Elena ongi just
parasjagu pukis ja üritab kõnet pidada, aga higi voolab lahinal. Stefan viib ta
siis pingile tagasi ja kõik vampiirid istuvad püüdlikult, nuhutavad isukalt
õhku, aga pead ei pööra. Elenal juba jalg täitsa väriseb kui tuleb inim-Matt,
haarab ta oma embusse ja ütleb, et „ime mind!“ ja oh kus Elena siis imeb. Lakub
moka puhtaks, ütleb viisakalt „aitäääääh!“ ja istuvad rahulikult edasi.
Lõpuks
on kõigil vampiiridel juba isu nii suur, et hübriid Tyler teeb märterliku
liigutuse ja läheb saali ette, katkestab laulu ja hakkab rääkima midagi
sellest, kuidas talle lapsena üldse ei meeldinud sporti teha. Prilllaud siis
kütab talle kuuli keresse ja kõik jooksevad kiljudes laiali.
Inim-Matt
ja vend Jeremy teevad baaris võileibu kui tuleb prilllaud ja küsib, et miks
inim-Mattil plaaster kaelapeal on. Inim-Matt valetab, et tal pruut sattus vähe
hoogu. Ise ka ei usu. Hakkavad ära minema, siis vend-Jeremy ütleb prilllauale,
et „yo, mees, äge tätokas“. Prilllaud jõllab silm punnis ja inim-Matt küsib
pärast, et „kakoi tätokas? Pold tal mingit tätokat“ a ni vend Jeremy, kes on ju
vana kummituste nägija igatahes nägi prilllaua käe peal full sleeve tätokat,
mida kroonisid kolm risti asetatud võileivatikku. Spooooooooooooooooooooooooki!
Mõrus
tujus Stefan valab Elenale topsi viina, poetab mokaotsast, et „see aitab
himuruse vastu“ ja hakkab siis kohe kiunuma, et WTF sa Damonit imesid, naine!?
Elena karjub, et OMG! „I love you, I love you, I’m so sorry!“ ja nuuuutab!
Nuuuuuuuutab lahinal.
Stefan
orgunnib seepeale Elenale lohutuseks paberlaternate lennutamise. Kõik
vampiirid, nõid ja hübriid lasevad surnute mälestuseks laternaid õhku. Damon
vaatab, mõtleb, et „lasteaed“ ja tambib viinapudeliga kalmistule ope Alaricu
hauale, kus ta peab mõtliku monoloogi ja kus pingil tema kõrval istub silmale
nähtamatu ope Alaric, noogutab ja tõdeb et tema ka igatseb Damoni järele.
Ooookward……
