Jah, ma olen tagasi ja alustan uut lugemist!
Sinises dressipluusis Bella istub katatoonilisel ilmel aknaorvas ja tuba ümber tema hakkab pöörlema … üks päev möödub, möödub teine, kolmaski.
Möödunud on eoon, igavik, mõõtmatu aeg, kolm päeva!
Ja ühtlasi möödus Bella esimene tööpäev Aro Volturi kirjastuses.
Bella lõpetabki parasjagu kirjastuses esimest tööpäeva kui ma lugemist jätkan. Tema töölaua kohale on kummardunud kaame punasilmne Ari Volturi kes magusa naeratusega Bellat vahib ja esimesel päeval tehtud suurepärase töö eest kiidab.
Aga Bella südames on tühi auk juba kolmat päeva ja meel mõru sest nüüd tuleb trammiga tööl käia. Roosat vulvat ... vabandust, Volvot pole ju enam ja kui Bella sellele mõtleb siis mõtleb jälle Edwardile ja valus koht südames venib veel äärtest laiemaks.
Bella läheb koju. Rosalie on läinud Pärnusse suvitama. Bella paneb teleka mängima ja hästi valjusti, et ei peaks oma mõtetega üksi olema. Aga telekat Bella ei kuule ega näe, isub ja vahib telliskiviseina. Valu, valu, oh seda valu, kaua peab kannatama seda hullu va-- uksekell! Bella süda hakkab galopeerima ja ta tormab komistades ukse juurde, rebib hullunud pilgul ukse lahti ja langeb kaela … kullerile. Kuller muheleb ja Bella lajatab talle valusa kõrvakiilu. Kuller annab pahaselt üle suure kartongkarbi. Bella lööb kullerile ukse näkku ja rebib karbi lahti – seal sees on mitu tosinat pikka valget roosi ja puhtast kullast kaart, kuhu on kraabitud: Te olete suurepärane hüppaja! Palju õnne esimese tööpäeva puhul. Ja tänks pehme plüüsist mänguelevandi eest, saan vihjest aru ja eksponeerin seda uhkusega. Edward.
Le fuqq mänguelevant, see oli lennuk, jõuab Bella mõelda enne kui plahvatus toas klaasid klirinal katki lööb ja Bella käkaskaela üle diivani paiskab. See oli Bella süda mis suurele valule enam vastu ei pidanud ja lõhki läks! Bella roomab käpuli mööda põrandat ja korjab südame tükke kartongkarpi ja mõtleb et ilmselt oli see Edwardi assikas kes roosid saatis.
Bella päevad mööduvad ühtlases rütmis – äratus, töö, nutuatakk, tudule. Tududa Bella eriti ei saa, koguaeg näeb Edwardit unes enda ees virvendamas ja kähiseval häälel ütlemas kas „don't do it“ või „lie better“.
Ka söögiisuga pole Bellal lood kõige paremad. Tops kama ja üks toores muna on kõik mis ta kolme päeva jooksul omale sisse on suutnud ajada. Aga kohvi lürbib nagu loom. Asja ei tee paremaks ka kaame punasilmne Aro Volturi kes tööl koguaeg Bella eraelu kohta küsib ja üldse liiga palju huvi üles näitab.
Bella istub parasjagu tööl kui tuleb e-kiri Edwardilt. Bella oksendab suurest ärevusest paberikorvi ja kõht läheb ka natuke lahti.
Kallis Isabella! Anna andeks, et sulle tööajal kirjutan, loodan, et kõik läheb kenasti. Kas sa mu lilled said? Homme on situniffi indiaanlase fotonäituse avamine, ma ei tahaks et sa trammiga lähed, kas tohin priiküüti pakkuda? Anna teada. Edward Cullen, CEO, Cullen Enterprises Holdings Inc.
Bella hakkab kõõksudes nutma ja sööstab peldikusse, ronib potile ja kägardub iseennast kallistades kokku. Bellale meenub et ta mobiil on suunatud vanameeste BlackBerrysse mis on nüüd ju Edwardi käes. Fukit!
Oh Edward, ooh, ooh, ägab Bella. Mida teha, mida teha. Bella tõmbab vett ja läheb kontorilaua taha tagasi. Tsau Edward, tänks lillede eest, jah võid küll küütida. Isabella Swan, Aro Volturi assistent.
Bella helistab situniffi indiaanlasele Jacobile. Siin Jacobi pilt:
Hello, kähistab soojal sexikal häälel telefonitorusse situniffi indiaanlane Jacob Black. Tema lihaselist keha embab tihedalt valge maika, teksad liibuvad tema hästivormunud kintsulihaste ja pungitava hargivahe ümber, Jacobi juuksed, mustad nagu eebenipuu, lehvivad tuules ja tema tumedates silmades pikkade mustade ripsmete all on soe õrritav helk. Bella ütleb Jacobile et ta tuleb näitusele ja paneb toru vaikselt ohates ära.
Bella mõtleb valuliselt kas Edwardil on uus allaheidik? Kas Edward on Bellat igatsenud? Kuidas Edwardil läheb kah?
Öösel ei tule Bellal jälle und. Aga nii õudsalt nutma ka enam ei aja. Silme ees virvendab jälle Edwardi kujutis kes hammaste vahelt pigistab: „Bella, don't do this“ ja „threaten him“.
Bella kallistab kurvalt patja.
Järgmine päev tööjuures muudkui venib ja venib. Bella on ennast uhkesti üles löönud ja Aro Volturi naeratus on lai. Viimaks saab kell viis ja Bella haarab südame põksudes oma ridiküli. Kapi tagant materialiseerub Aro Volutri, mõõdab laia naeratusega Bella pidukleiti ja küsib: lähed deidile, Beltshik?
„Jah. Ee ... ei“ kogeleb Bella, „see tähendab et ma lähen aga noh, mitte päris nagu deidile.“
„Aa, peikaga!“
„Ei, ex-peikaga.“
Aro Volturi limpsib rahulolevalt huuli: „Kle sa homme peale tööd ei tahaks veiksed dringid teha?“ ja sammub vastust ootamata piki marmorsammaskäiku kaugemate koobaste suunas.
Bella sügab imestunult tagumikku ja lidub peldikusse meikima.
Väljas, tänaval, ootab Bellat Taylor-non-lautner. Taylor-non-lautner avab autoukse ja näitab näpuga uksest sisse. Autosügavusest hiilgavad Bellale vastu kaks kollast silma ja valendab kuri hambarivi. Bella ronib südame värisedes autosse ja seal ta on – Edward Cullen – hall pindzhakk, lipsu pole, valge särk kaelusest lahti. Silmad põlevad. Bella kurk kuivab ja kangesti janutab.
„Millal sa viimati sõid?“ käratab Edward Bellale.
„Tere, Edward,“ ütleb Bella „tore ka sind üle pika aja näha!“
„Jäta oma krdi nipsakused endale, plika, ja vasta küsimusele“ röögatab Edward.
„Ee, vab! Tops kama ja toores muna ... ükspäev“ piiksatab Bella.
„A päristoitu millal sõid?“ küsib Edward tigedalt.
Bella vaatab autoaknast välja ja näeb et Aro Volturi lehvitab talle. Tsau, viipab Bella rõõmsalt vastu kuigi Edwardi autoklaasid on tumendatud, et oleks hea ööklubis ... nojah! Bella viipab Aro Volturile ja Edward hakkab lõrisema.
Bella vahib Edwardit ja ütleb nipsakalt: „mis see sinu asi on mis ma teen või mis ma söön!“
On!
Pole!
On!
Pole!
On!
Bella hakkab kihistama ja Edward ka. Aww!
„Jõle kõhnaks oled jäänud, Bella“ ütleb Edward, „sa näed välja nagu rosina otsa torgatud tikk.“
„Musi, ma igatsen sinu järele“ sosistab Edward ja haarab Bella luukerekäe, „me peame asja arutama. Tegema koosoleku sinuga Vapianos!“
Bella võdistab lõuga ja hakkab töinama. Edward hingab Bellale näkku ja kukub tatti panema. Bella sulab ja iha voolab tema niuetesse.
Oh neid krdi naisi küll...
Taylor-non-lautner on Edwardi ja Bella lennuväljale roolinud ja edasi läheb reis juba Edwardi isikliku reaktiivlennukiga. Miks? Because I can! Ja lendur on Edward ise ja Bella on rihmadega kõvasti istme külge tõmmatud.
Edward vahib pingsalt aknast välja ja Bella sosistab: Jacob on ainult sõber.
Ma tahan sind tagasi, sosistab Edward vastu.
Edward ja Bella on jõudnud situniffide reservuaari ... vuaati ... reservaati, Jacobi pere madala puust hüti juurde. Jacobi meisterfotod on kleebitud puude ja motikate külge. Fotograafid on sexikad!
Kõik vahivad Bellat imelikul pilgul. Naised muidugi vahivad Edwardit ja swoonivad. Bellale ei meeldi, et teised naised Edwardit silmadega lahti riietavad. Ise ei söö, a teistele ka ei anna.
Aga siis tulebki Bella juurde situniffi indiaanlane Jacob. Sedakorda on tema lihaselist keha katmas ülikond .... triiksärk liibumas muskulaarse rinna ümber, ülikonnapüksid kivikõvasid tuharaid paitamas ... Hambapärlite särades naeratab Jacob Bellale ja tema silmades tantsivad päikesekiired. Jacob tuleb ja haarab Bella karukallisse. Bella hoiab pisaraid tagasi. Jacob, Sõber!
Jacob õiendab natuke miks Bella nii kõhnaks on jäänud, ja uriseb Edwardi suunas. Edward uriseb vastu ja ütleb et õnne siis kah ... ee ... „näituse“ puhul ja vaatab tähendusrikkal pilgul puust hütti. Jacobi käsi tõmbub rusikasse aga Bella köhatab daamilikult.
„Jacob, tule siia, Forksi koolileht tahab sinuga inteka teha“ hõikab Buu-Buu ja Jacob lahkub lavalt.
„Edward Cullen, kas tohib teid pildistada, olen ka kuulus fotograaf,“ läheneb neile üks pikk hobusenäoga ülikond. Ülikond vaatab Bellat suure imestusega aga Edward paneb käe Bella õlale ja fotograaf teeb klõps!
Bella ja Edward kõnnivad ringi, kõik näitavad näpuga Bellale ja kihistavad. Bellal on imelik. Siis jõuavad nad jalutamisega Jacobi koduhüti taha ja voila, hüti tagaseinale on kleebitud suuuuur foto Bellast kes parasjagu lõuad laiali Forksi linnakese hamburgeriputka juures majoneesiga pelmeene näost sisse ajab.
Edwardi oimukohale hakkab tekkima sinine kivipragu, ta vabandab kärmelt ja lahkub. „Tra tal see probleem siis nüüd on“ mõtleb Bella.
Bella juurde purjetab tundmatu blond noormees ja sätib suunurgad meelisklevaks naeratuseks, teeb suu lahti ja ... viuh on üleloomulikul kiirusel Edward Bella kõrval tagasi. Noormees tõmbab jee.
„Ma ostsin selle majoneesi-pildi ära,“ ütleb Edward, „pole vaja et mõni vanamehetogu seda vaadates pihku lööb.“
„Pervert,“ ütleb Bella.
„Mina??“ küsib Edward.
„Mis sa ise selle pildiga tegema hakkad?“ küsib Bella vastu.
„Nüüd ma viin su sööma, mine ütle poisile head aega,“ käratab Edward.
„Pliis, kas ei võiks kauemaks jääda, pliis pliis?“ anub Bella.
Aga Edward on kõva nagu kivi, naksutab oma topeltliigestega pikad sõrmed tagurpidi ja ütleb EI.
Bella on vihane aga vastu öelda ei julge midagi. Läheb otsib Jacobi üles ja põimib käed talle ümber kaela ja pressib rinnad vastu Jacobit. Edward langetab pea, ninasõõrmed auravad ja kaapab jalaga kergelt maad.
Jacob ei pane tähele ja lobiseb rõõmsalt: tead kui äge, Bella, keegi ostis ära selle rõveda pildi kus sul majonees lõuga mööda alla voolab!
Edward rebib Bella käsivarrest, sikutab ta Jacobi küljest lahti ja lohistab minema. Jacob lehvitab, tsau Jacob, hüüab minemalohisev Bella.
Edward lohistab Bella metsatukka ja lükkab räntsakaga vastu lähimat puud. Siis haarab oma topeltliigestega ämblikusõrmedega Bella näost kinni ja ähib talle suhu. Ja kus siis panevad tatti nii et hambad löövad plaksudes kokku. Edward lükkab keele Bellale kurku ja Bella iha süttib nagu jaanilõke. Bella sikutab Edwardi mulletit ja Edward ägab mõnust. Siis rebib Edward ennast Bella küljest eemale sellise hooga et lendab selili vastu teist puud ja lõriseb Bellale: „Sa! Oled! Minu!“
