lubage, kompliment!

Lugemispäevik 2.15

Jätkame lugemist.

15. peatüki alguses anub Edward vannitoa põrandal kükitades nutust lillaks punsunud näoga Bellat, et pole vaja pillida selle tühja asja pärast.

Meenutuseks, Bellal ajas sita keema, et Edward eelmises peatükis vaimuhaiget naisterahvast hellalt abistas.

Bella paneb käed Edwardi kaela ümber ja Edward kääksatab vabandusi. Aga Bella pigistab kõvemini. Kalli!

Istuvad sedasi mitu tundi vannitoa põrandal, kuni Bella nina tühjaks nuuskab ja Edward ta vabandusi ette ja taha pomisedes oma tuppa voodile kannab. Jäävad tudile.

Bella tunneb läbi une kuidas lämmatab, ärkab ja Edward on ennast nagu poomisnöör talle kaela ümber kerinud. Bella rabeleb lahti ja läheb ibukat ja kurgisoolvett otsima. Janutab!

Bella rüüpab kurgipurgist lonksu soolvett ja toetab kuumava lauba dramaatiliselt vastu jahedat klaasseina. Siis keerab oma taguotsa vastu jahedat klaasi ja libistab ennast aeglaselt alla põrandale.

Bella istub lösakil maas, jalad laiali ja kurgipurk käes, aga tema sees keeb dramaatiline siseheitlus, ta vahib lukskorterit ja mõtleb, kas ta võiks siin Edwardiga elada kui tanualune... Näole ilmub ahne naeratus, mis siiski peagi hääbub, kui Bellale tuleb meelde, et ta meenutab Edwardile tolle ema. Ja mitte ainult tema üksi...
Bella tunneb hinges valu, laseb valju põrinaga õhu kopsudest välja ja mõtleb, et sellest peaks siiski ajupirrupigistaja doktor Kolbaga vestlema.

Siis vahib ta uuesti ahnelt lukskorteri kallist sisustust ja mõtleb, kuidas siiski oleks olla abielunaine, heas ja halvas, ja hakkab mõttes seinal olevate maalide turuväärtust kokku arvutama.

Bella on juba päris mõnusa summa kokku saanud, kui äkki lõhestab vaikust hirmus loomahäälne röökimine. Bella kimab magamistuppa, Edward viskleb voodil ja karjub täiest kõrist, pikalt ja õõnsalt. Bella lajatab mehise matsu vastu Edwardi imekaunist lõuajoont ja ilus adonis virgub. Nutuvõru suu ümber, hakkab ta etteheitvalt halama, et Bella läks tema juurest ära...

Bella naisesüda sulab kohe sellepeale, ta istub voodile ja patsutab rahustavalt Edwardi põske ja laliseb titekeeles, et ta läks ainult juua võtma. Edward pilgutab ripsmeid ja hõõrub rusikatega silmi, siis rabab Bella kintsust kinni ja tõmbab ta enda juurde voodile.

Edwardi öösärk on hirmuhigist läbimärg. „Äla nüüd kalda, mai lähe kusskile“ lallutab Bella aga Edwardil on juba teised nö. toonid meeles mõlkumas ja ta vahib Bellat iharalt. Sedamaid lähevad keeled sõlme ja Edward sikutab juba ülekere kabistades Bella riideid ära. Bella ähib. Rähklevad ja rassivad kiimaselt patjade vahel, Edward on kohe õige täkku täis! Hiigelerekas põugib Bellat! Aga … Bella teeb daamikest ja otsustab, et on just õige hetk psühholoogilised probleemid lagedale laduda ja ähib, et Edwardi sõnad tema ema ja Bella sarnasusest on nagu ämber jääkülma vett Bella libiidole. Edward ei tee kuulma ja rahmeldab edasi. Oooota nüüd! ütleb Bella. Ämber jääkülma vett, ma ütlesin! Edward ohkab tigedalt, le fuqq siis nüüd häda on?

Bella seletab märterlikul häälel, et tema ei saa oma tundeid juhtida, et on nagu on, ja praegu on nii, et tema peab natuke aja maha võtma ja tema sedasi äkki ei saa üle sellistest psühholoogilistest probleemidest.

Ära sina ise oma elu keeruliseks ela! ütleb Edward ja libistab keele Bellale kõrva.
Bella niuded süttivad ja probleemidega on selleks korraks ühel pool.

Pärast pikutavad mõnusalt selili voodil, teevad suitsu ja Edward anub sosinal Bellat, et see kunagi teda maha ei jätaks ja et ta teab küll, kuigi on pime ja midagi pole näha, et Bella praegu silmi pööritab. Bella jälle tahab teada mis siis unes oli ka, et sedasi looma moodi röökima pidi.
Ah, tavaline, rehmab Edward käega, keerab külili ja sätib magama.
Bella keerab raudse käega Edwardi jälle õigeks ja nõuab aru. Edward seletama, et košmaar on meenutus sellest, kuidas tema lõbulinnukesest pärisema pimp teda tuhatoosina kasutas ja talle rusikate ja püksirihmaga peksa andis.
Bella hakkab nutma ja haarab Edwardi oma embusse. Siis ütleb Edward äkitsi: sa pole tema moodi, ära kunagi nii arva. Jess, mõtleb Bella ja pigistab õnnelikult Edwardit. Edward nahistab ninaga Bella rindade vahel.

Siis seletab Edward, et tema hirm katsumise ees tuli sellest, et keegi teda lapsena ei armastanud. Kui katsuti, siis ainult valusasti. Kolba oskab paremini seletada. Bella võtab kohe sõnasabast kinni ja ütleb, et tema tahab Kolba sessioonile kaasa tulla! Edward vaatab Bellat imelikult.

Nüüd räägib Edward, et see abiellumise jutt polnud üldse nali. Tegelt ka. Võivad isegi lapsed tulla, kui Bella seda väga tahab. Edward on üleni Bella oma. Ja rahas pole küsimus!
Bella lubab mõelda.

Jäävad tudile.

Järgmisel hommikul magab Bella sisse ja jääb tööle hiljaks. Aro Volturi on pahane ja lehvitab Bella nina all oma suurt kullast käekella. Olgu see viimane kord, karjub Aro. Ja too mulle kohvi, nüüd kohe nüüd! Jooksuga!

Bella vabandab viisakalt, ise mõtleb, et mis sipelgas seda Volturit naksas, kell on alles pool üks, miks nii tige peab olema?

Bella läheb töölaua juurde, ajab puutre kütte, ja kohe tulebki e-kiri Edwardilt: marry me!

Bella vastu, et kui on Kolba-terapeudi juures käidud, siis saab vastuse. Seniks võib ju vabalt patuelu elada!

Nüüd on Edward pahane, et Bella terapeudi juttu sedasi töö-postkastist kirjutab. Bella läheb parasjagu ka vihale kui telefon heliseb. Helistajaks on Jacob Black, situniffi indiaanlane, õhuke märg t-särk muskuloidset kere embamas ja niisked juuksed õlgadele langemas.

Jacob uurib, kas Bella kurameerib ikka veel selle va Culleniga. Nimelt on see va Cullen kõik Jacob Blacki tehtud fotod Bellast ära ostnud ja nüüd Jacob tuleks neid kohale toimetama. Ühtlasi võiks ka ühed õlled teha. Bella ütleb, et ta peab Edwardi käest enne luba küsima ja Jacob lubab tagasi helistada.

Bella närib mokka ja mõtleb närviliselt, kuidas seda siis nüüd Edwardile edasi öelda. Sellele va topeltstandardi-Edwardile, kes endisi silmarõõmusid vannitab! Aga kui Bella ütleb, et ta Jacobiga ühed õlled teeb, vot siis on perse majas!

„Bella!“ kostab ukselt kuri haugatus. „Mis sa istud seal nagu lehm, udarad laua peal lössis! Kus mu inhausitud följeton on?“

Bella inhausib kärmelt följetoni ja viib selle Aro Volturi kabinetti ja saab sõimata. Följeton on vigu täis! Bella vabandab viisakalt aga Aro saadab ta tööd ümber tegema. Ja Bella toogu veel üks kohv!

Bella inhausib mõtlikult. Ei saagi nüüd hästi aru, mis selle Volturiga nüüd siis juhtus. Kui läheb uuesti pabereid Arole viima, siis uurib ettevaatlikult kas kõik on hästi?

„On!“ sisistab Aro Volturi nii, et veri Bella soontes tardub ja väiksed harjased kuklal turri lähevad.

„Mis ma teind olen?“ hakkab Bella nutma.

Aro ütleb vaiksel külmal häälel, et ta on bizi mees, ta sõidab täna õhtul sümpoosionile Volterrasse ja tal pole hetkel aega Bella vajakajäämisi letti laduda.
Bella jookseb Aro Volturi kabinetist minema.

Bella jookseb nuuksudes kontorihoonest välja, piki tänavat söökla poole, ise mõtleb et seda kõike on liiga palju. Sadist Edward. Allaheidik Edward. Puutumatu Edward. Oidipus-Edward. Endiste silmarõõmude vannitaja Edward. Bella ägab, sulgeb silmad ja jookseb peaga vastu posti.

Bella hõõrub muhku ja mõtleb, kas ta ikka saab sadistiga abielluda? Aga on ju armutunded... ah, armastus... Ei-ei, Bella Edwardit ei jäta, tema, Bella, peab Edwardile pakkuma tingimusteta armastust!

Bella klõbistab puutre taga tööd teha, kui helistab õeke Alice ja ütleb, et Edwardil on lauba sünnipäev! Omg, Bella ei teadnud seda! Cullenite juures on suur pidu, kõik on kutsutud! Bella ka!

Nüüd läheb Bella närvi. Mida Edwardile sünnipäevaks kinkida?? Kas näiteks pastaka? Aga äkki tal juba on pastakas???

Bella saadab e-kirja: miks sa, täkuke, ei öelnud et sul on sünnipäev??
Edward: mulle ei meeldi sünnipäevi tähistada ja ära kurat, kasuta oma töö e-maili, kuidas see sulle ometi pähe ei jää?

Bella pööritab silmi, mis selle e-postiga siis ikkagi on...

Ei tea jah.

Kell on saanud kaheksateist viisteist ja kontor on tühi. Enne äraminekut hiilib Bella kööki, et ühisest küpsisepurgist omale noosi varastada. Sikutab parasjagu küpsist purgist kui kööki materialiseerub Aro Volturi, silmad punasemad kui ei kunagi varem.

„Nüüd, Bella, on aeg sinu pahategudest rääkida,“ ütleb Aro pehmelt ja paneb köögiukse vaikselt kinni. „Lõpuks ometi sain su kätte...“

Bella jalad lähevad nõrgaks. Aro naeratab.

„Ole nüüd tubli tüdruk ja kuula hoolega, mis mul sulle öelda on ...“