Lugemispäevik 3.7

Cullen

As told by Edward

Eero Velttori?! Mõtle, Edward, mõtle… kes see võiks olla? Tundub olevat Soome nimi. Äkki see naljakas vanamees, keda me pulmareisil olles Pärnus kohtasime, see kes üksi tangot tantsis ja õllega kurku kuristas. Aga ei, Bella on nii rõvedalt kohkunud, näost täiesti valge ja silmad punnis… kole teist kohe vaadata. Mina ei tea, annan alla. Mis jube soomlane see on?!

„Arvad?“ venitan oma küsimust hästi aeglaselt ja sügavmõtteliselt. Natuke nagu üllatunult ka. Sest ma olengi üllatunud.

Bella surgib oma õlise sõrmega mu monitori ja paristab: „Vaata seda lõuajoont, kõrvarõngast ja neid õlgu! Ma arvan, et tal on parukas!“

No ok, ma vaatan! Kuum kutt on tõesti, aga ei maksa nüüd nii leili ka minna.

Helistan oma turvamehele, sest midagi targemat ei tule pähe ja äkki ta saab aru, mida see Bella siin lamiseb.

Õnneks ta saabki aru ja siis mulle tuleb meelde, et see krdi Eero oli see oss, kes kunagi töötas selles trükikojas, mille ma ära ostsin, sest Bella vist töötab seal.

„Miks ta seda tegi,“ küsib Bella. Mul hakkab lõug värisema. Seda ma tahaks ise ka teada! Mul olid seal kõik Knight Rideri hooajad ilusasti erinevatesse folderitesse sorditud.

„On meil selle Eero aadress?“ Lasen poistel raisale molli kütta.

„Aro,“ piniseb Bella.

„Mh?“

Käsin turvamehel veel uurida, mis auto tal on. Kindlasti mingi nõme pann. Või polegi üldse autot. Hehehee.

Tuleb välja, et meil on selle tüübi kõvaketas. Ma ei tea, kas ta pillas selle lahkudes maha või on ta äkki robot? Cool.

„Mis seal kõvakettal on?“ piiksub Bella.

Kust krt ma tean?! Bella vahib mind silmad suured. okei... kergitan kulme ja piidlen kaugusse... päike just loojub nii et ma olen nagu maalil: "Eriti midagi."

„Ülte mulle.“

"Ei."

„Kas midagi minu või sinu kohta?“

Millest me räägime? Ääh, whatever. Löön lauale vastuse, mis on alati õige: „Minu.“

„Kas sinu elustiili kohta?“

No ma olen dominant, baby… jeeeeesh! Raputan mõtlikult pead ja surun sõrme Bella huultele. Sellised väikesed dramaatilised liigutused meeldivad daamidele. Vahel ma harjutan neid omaette, aga enamasti sünnivad need spontaanselt.

Turvamees tuleb ja teatab, et Eero panigi mu serveriruumi põlema. Bella on nii kasulik, tundis päti ära, silitan ta tagumikku.

„Pr Cullen, tuleb välja, et sa polegi lihtsalt kaunis nipsasjake vaid täitsa kasulik.“ Nagu mõni kirves või toruvõti!

 „Kaunis nipsasjake!“

Appi! Kas Bella solvus? Ma tahtsin ju ainult öelda, et ta on täitsa asjalik inimene, kuigi naine!

"Väga kaunis,“ ma pomisen ja Bella kohe sulab.

„Sa oled ise palju kanim, hr Cullen"

Loogish. Selle ilusa mõtte eest annan Bellale kohe ühe matsuva musu. Sikutan teda veel patsist ka.

„Nälg on?“ Küsin, sest midagi targemat ei tule hetkel pähe.

„Ei.“

Nüüd kui ma järele mõtlen, siis ma ise võiks küll mingi tüki homaari või känaka sisefileed võtta. „Mul küll on!“

„Mille järele?

Mis mõttes… „Toidu ikka.“

„Ma teen sulle midagi süüa.“

Teed sa jee... kamoon, mul on kokk palgal. ma tean, ta teeb täna makakaid, sest ma hommikul ütlesin talle, et mul ilgelt isutab hakklihaga makakate järele.

Bella läheb kööki, ma teen kiire endli ja panen feissarisse üles. #work HARD #play HARDER. Kohe tuleb 17 laiki. Sekundiga.

Võtan meie uue maja plaanid näppu ja lähen kööki. Bella teeb võikusid. Avokaadoga. Jakkk… miks mitte süüa neid makakaid, mis pliidil on? Kamoon… aga Bella on paljajalu ja ta tallad on vist mustad, sest põrandal on jäljed.

„Paljajalu köögis.“ Panen talle käed ümber ja pigistan.

„See ütlemine on vist: paljajalu, rase ja köögis?“

Da what?! Mul tõmbab seest jummala õõnsaks. Ega ometi…

Kähistan: „Mitte… veel.“

„Ei! Veel mitte!“

hingan kergendunult. krdi maakas oma lollakate ütlemistega.

„Selles oleme siis ühel meelel.“

„Aga sa ju ikka tahad lapsi?"

Aaagh… mida teemat? Miks nüüd?! Milleks? „Jajah, millalgi ikka. Hiljem.“ Tõmban käega läbi juuste ja vidutan silmi: „Ma pole valmis sind jagama.“ Ma tean, see toimib alati.

Ja toimibki.

„Mida sa siin valmistad?“

„Subisid“

Ajee… beibi… „Minu lemmikud.“

Bella virutab mulle küünarnukiga otse ribide alla nii et mul jääb hing kinni. Tõmban kägarasse. Õudne, äkki lõi mul nüüd põrnarteri puruks!

Kähistan: „Sa haavasid mind.“

„Puss.“

Viha on suurem kui valu: „Puss?!" lajatan talle taguotsale mehise laksu. "Tee mu toit valmis, mann ja siis pärast ma näitan sulle kui puss ma olen!"

Annan talle veel ühe litaka. Krt ma olen nii endast väljas, et võtaks kohe 100g konjakit.

„Tahad ka napsu?“

„Palun.“

Vot nüüd on palun…

Võiku kõrvale vaatame maja plaane. Minuarust on hea maja. Suur. Bella midagi kobiseb, et iseloomutu, aga mida ta ka teab? mul arhitekt joonistab neid maju.

Bella pakub pärast, et võiks telekat vaadata. Et mitte mängu ega filmi ega isegi mitte järelvaatamist vaid lihtsalt, et mis parasjagu tuleb. Jõle krdi weird…

„Televiisor on aja raiskamine,“ teatan ma tähtsalt.

Bella lubab siis, et me võime teleka ees ameleda ja see mulle meeldib. Kuigi voodis oleks mugavam.

Bella uurib nüüd, et millal ma viimati teleka ees amelesin, aga kamoon… mina olen kõva kepivend, mina ei amele teleka ees! Vajun mõttesse ja äkki märkan, et Bella nägu on kuidagi haledaks muutunud. see on hea, sest alati kui tal selline nägu peas on, siis ta lubab mul igast kiiksuga asju teha. Teaks ma nüüd ainult, mis tal täpselt meele haledaks tegi...

„Millal?“

Mis millal? Aaaaa… nüüd ma tean! Ütlen hästi vaiksel: „Mitte kunagi.“ Ja siis vaatan kurvalt põrandale.

Bellal tuleb kohe pisar silma ja ta uurib, et kas ma siis Saagimimutiga ei amelenud teleka ees.

Vaatan endiselt kurvalt maha: „Musi, me tegime erinevaid asju, aga teleka ees amelemine polnud küll üks neist.“

Küsin siis vastu, et kas Bella on teleka ees amelenud, sest ta kindlalt pole. mina ju võtsin ta süütuse. Mina!

„Muidugi.“

Ma pole elus nii vihane olnud: „MIDA?! Kellega?!“

Bella tõmbub hirmunult kössi.

„ÜTLE!“

Bella kössitab maas ja mudib oma käsi.

„Ütle kohe! Ma kavatsen selle mehe vaeseomaks peksta!“

Aga no ma teen muidugi nalja. Ma ei peksa kunagi kedagi ise. Sellepärast ma muigan ja Bella läheb kohe rõõmsamaks.

„Esimene kord ma…“

„ESIMENE KORD?! Tähendab, on rohkem kui üks mees vaja kasti lüüa?“

„Kas sa oled üllatunud?“

Ausaltöelda olen küll. „Jah, arvestades su kogenematust."

„Nüüd mul on juba palju kogemusi.“

Eksole! Aga ikkagi tahaks teada, kellele betoonist saapad saata.

Ütlen hästi meelalt: „Räägi välja.“

Bella seletab, et see oli ta keskkooli laboripartner Bob, aga ta ei tea, kus ta praegu elab.

„Kui kaugele Bob siis jõudis? Kas esimesse pessa?“ Nühin Bella nina oma ninaga ja annan musi ka.

„Jah,“ ähib Bella.

Paneme mehiselt illi, keelega. "Kas nii?"

Bella on valmis minestama: „Ei." Ta ahmib õhku. "Mitte sinnapoolegi!"

Selge see…

Võtan Bella rinnad pihku ja pigistan. Pisikesed kuidagi… „Kas ta sind sedasi katsus?“

Bella niheleb: „Ei.“

„Kas ta teise pessa jõudis?“ Hammustan Bellat kõrvast ja libistan käe ta pluusi alla.

Bella hingeldab: „Ei.“

„Aga see teine närukael, kas tema pääses teisest pesast kaugemale?“ Ajan Bellale käe püksi.

Bellal on silmad mõnust pealael: „Ei.“

„Tore,“ kahman ta vagiina pihku. Mõnus pehme ja soe. Ja trussasid tal polegi jalas. väääga normaalne. Me likey!

Mudin Bella kliitorit, Bella ähib, aga surub jalad kokku ja teatab, et me pidime ju amelema.

MIDA ME SIIS TEEME?!

Bella teatab siis, et amelemine käib ilma seksita.

Kerigu kanni! Mida veel?! FUCK! Ma suren siis ju ära!

„Eee.. ei saagi seksida?“ Vaatan oma kätt, see on kõik ligane. "Näh!" hõõrun näppu vastu Bella huuli. limpsigu puhtaks nüüd. Pipar.

Pistan oma näpu Bellale suhu ja surun oma ereka kurvalt ta vastu. ehk hakkab hale. hõõrun ennast natuke tema vastu, aga ei hakka üldse mõnusam.

„Seda tahadki?“

„Jah.“

Julm naine.

Ah pullisitt, küll ma selle kepi kätte saan! Kahman Bella rinnad pihku ja imen talle kaelale maasika.

„Bella, sa oled nii kuum!“

Bella on jummala või sees. Ähib. Ja sikutab mind juustest.

„Kas sulle meeldib, kui ma sind puudutan?“ Küsib Bella.

Vahin Bellat uskumatul pilgul. Daaaa… loogish. Võta kätte!

„Väga meeldib. Sinu puudutuste järele igatsen ma nagu näljane restoranis." voh! see rida peaks nüüd küll niitma.

Ja siis ma äkki tean, kuidas ma kiirelt keppi saan! Rebin omal särgi eest lahti nii et nööbid lendavad, ajan käed laiali ja hüüan: „Puuduta mind!“

Bella on alguses täiesi rabatud, aga siis silitab ja musutab mind tasakesi. Mul seisab juba nagu tala.

Kähistan: „Ma tahan sind!“

No ja nagu ma arvasingi ongi Bella kohe selili. Kargan peale ja hõiskan: „Värav!“



Pärast Bella nuriseb, et kolmas pesa jäi vahele, aga noh! Teinekord.

Telekast tuleb X-files ja siis tuleb välja, et Bella ei vaadanud X-filesi, sest ta oli siis alles titt ja mul on hea meel, et mul on selline noor naine põrutada.

Siis hakkab Bella seletama, et ta peab hommikul tööle minema ja ajab mu jälle vihale. Karjume natuke, mina võidan ja turvamehed lähevad hommikul Bellaga tööle kaasa.

Pakun siis välja, et võiks voodisse minna ja seal seda kolmandat pesa uurida.



Järgmisel hommikul üritan Bellat veenda, et tal pole vaja üldse tööl käia. Mul on raha. Palju. Hästi palju on mul raha!

Aga ta ikkagi läheb ja siis ma panen talle kaks turvamees sappa ja ise istun ületee parklas ja saadan talle sealt emaile.

Saadangi kohe Bellale kirja, aga see tuleb tagasi! Kas saab tõesti olla, et ta on juba veerand tundi tööl ja ta pole jõudnud omale uut mailiaadressi treha?! Ta pole ju enam Bella Swan! Ta on nüüd Pr Cullen!

Saadan ta vanale aadressile kurja kirja.

Vastus tuleb sekundiga: „Ma tahan, et mu nimi jääks tööl endiseks.“

Mul lõhkeb peas veresoon. Vist. Lasen ennast polikliinikusse viia.

Pärast põhjalikke ajuuuringuid selgub siiski, et ma olen endiselt täiuslik.

Sõidan kohe Bella kontorisse, kutsun juhatuse liikmed kokku ja me läheme kõik koos Bella kabinetti.

„MINA OLEN EDWARD CULLEN!“ Müristan ma üle maja, tõmban siis ukse lahti ja käsin neil kõigil välja kobida, sest ma tahan rääkida paar sõna PREILI SWANIGA!

"Kas tohib ma istun, prl Swan," küsin ma nipsakalt ja sellepärast, et mul hakkas karjumisest pea ringi käima.

„Ise tead, sinu firma,“ vastab Bella sama nipsakalt.

„Ja ongi,“ vastan ma veel nipsakamalt. Krdi sõnakuulmatu ja allumatu… naine! „Väga väike kabinet sul. Ma tulin oma varasid üle vaatama. Osa neist on vaja rebrändida.“

Bella on hämmingus: „Ära palun ütle, et sa võtsid oma kiirest päevast aega ja tulid siia ainult selleks, et ma polnud nõus oma emailiaadressi muutma?!"

Eee… „Ei! Muidugi mitte! Mul oli ikka muidu ka asja…“

„Ebaviisakas on sedasi teisi tööl segada!"

Õudne! Miks ta õiendab minuga sedasi! Kas ta ei näe, kui ilus ma olen! Ma lähen jube närvi, aga siis ma märkan, et vaiba narmaste vahel on üks kalakujuline kreeker. Võtan selle üles.

„Ma armastan etteteatamata läbi astuda, siis ei sa juhatus ja naised end lõdvaks lasta."

Bella läheb näost punaseks. Ilmselt punastab, sest tal on häbi. Küllap tahab vabandada.

„Miks sa oma nime ei taha muuta?“

Bella ei taha mulle vastata ja ma peilin tükk aega.

Teen kurva näo: „Ma tahan, et kõik teaksid, et sa oled minu oma. Ma tahan, et mina oleksin kogu sinu maailm."

Bella pomiseb midagi karjääri kohta ja et ta ei taha niisama kodus istuda. Ma ei saa mitte midagi aru.

Siis hakkab Bella pillima. Ja nüüd ma ei saa enam üldse aru, mis toimub. Mida ta tahab? Tal on ju kõik olemas! Mina!

"Kas sa tead, miks sa siin direktor oled, Isabella?“

On näha, et Bellal tõmbab kohe junni jahedaks, sest täisnimi on tõsine asi.

„Kuna firma müügiga oli juba alustatud, siis juhatus pani direktoriks esimese ettejuhtuva, sest polnud teada, millised on uue omaniku plaanid.“ Uus omanik, see olen muidugi mina.

Bella tõmbab täiesti krampi, aga ma patsutan talle pähe: „Aga sa oled väga tubli! Hästi tubli oled.“

Bella läheb kohe rõõmsaks.

„Ma tulin siia, et oma kiuslik naine korrale kutsuda, aga ma tahan ka oma firma tuleviku üle arutleda. Ma panen firmale uue nime: Culleni Raamatud ja siis aastapärast ma kingin selle firma sulle.“ Nonii! Nüüd on küll kiiksuga kepp soolas!

Bella on õnnest püdel ja paristab, et ta ei tea firma juhtimisest midagi, aga et mina olen tõeline äri imelaps ja geenius ja muidu ilus ja imeline. Ja tal on õigus. Aga mul savi sellest trükikojast. Las möllab.

Lõpuks ta küsib: „Kas sa oled hull?“

Ja ma saan oma laini ära kasutada: „Hull sinu järele.“

Proovin Bellat natuke kabisatada, aga ta hakkab kiunuma ja ei taha kontoris seksida. Lõpuks kui ma olen ta nurka litsunud, siis Bella lubab, et õhtul võin ta ribadeks põrutada. Selle lubaduse järele ma tulingi nii et astun rõõmsalt minema.



Õhtul ajan auto ületee parklast ukse ette ja võtan Bella peale. Bella teeskleb, et ta on ikka veel vihane.

„Sul on vaja juukseid lõigata,“ nähvab Bella.

Ouch! Ultimate insult! Mis mõttes?! Mu sonks on perfecto!

Kodus Bella karjub möödaminnes turvameeste ja koduabiliste peale, siis võtab kapist veini ja hakkab jooma. Menses ilmselt.

Seisan Bella ette ja hakkan vaikselt särginööpe avama. Ta hakkab kohe nihelema.

Teen hästi kurva näo: „Ära ole mu peale pahane. Sa oled mulle väga kallis, nagu hindamatu aare, nagu laps.“

Näen, et Bella läheb kohe rõõmsamaks: „Sa oleksid võinud lihtsalt öelda, et sulle tegi haiget kui ma ei tahtnud su nime kasutada.“

Ah mingu pekki! Mis haiget?! Ise lubas, et ma saan keppi ja nüüd pipardab. Põrgusse see kõik! I’m so done!

„Arhitekt tuleb varsti." Ajan nina püsti ja marsin minema.

Bella jaurab edasi ja pakub välja, et ma võiks selle kirjastuse maha müüa. Kes seda osta tahaks?

„Palju sa selle eest maksid?“

„Odavalt sain.“

„Aga kui pankrotti läheb?“

„Pole hullu. Aga ma ei lase sel pankrotti minna kuni sa seal oled.“

„Aga kui ma ära lähen?“

Hahahaha.. „Kuhu sa siis lähed?“ Soovitan Bellal oma viha voodis mu peal välja elada. Bella läheb kohe rõõmsaks ja hakkab üles-alla hüppama, sest ta saab aru, et ma luban tal peal olla.

Laotan maja plaanid lauale, panen muusika mängima ja palun Bella tantsule. Bellale muusika väga meeldib, sest mul on supermaitse, aga ta nagu ei oska selle järgi tantsida. Valssi tantsime.



Siis tuleb arhitekt, kes on naine ja ta on minust täiesti pimestatud. Nagu nad kõik.