Lugemispäevik 2.13

Jätkan lugemist.

13. peatüki alguses seisab toas punaste juuste leekides ja irevil kihvu paljastades kahvatu Victoria, amb käes. Ta suunab ammunoole Bella poole ja uriseb põlglikult. Victoria lõhnab pahasti. Bella on paanikas, diivani taga lebab minestunud Anuks. Bella köhatab kurgu puhtaks ja kriuksatab: „Tere päevast, sina oledki siis see ... kuulus Victoria.”

“Näe, ta oskab rääkida,” ütleb Victoria malbelt. Bellale tuleb tibutagi selga.
“Ma oskan jah,” vastab Bella viisakalt ja küsib kas Victoria tuli üksi külla.

Victoria vajub näost ära, tundub, et ta on nutu äärel, ja ütleb: „Üksi, üksi, ikka alati üksi!”

Bella proovib seepeale Victoriale teed pakkuda. Victoria sihib Bellat ammuga edasi ja teed ei soovi, aga Bella võib endale keeta.

Bella keedab teed ja püüab uurida, kas vend Jeremy on elus ja terve.
Bella vahib Victoriat ja mõtleb, et kui leekivpunane parukas, amb ja teravad kihvad välja arvata, siis on Victoria väliselt kuidagi väga Bella enda moodi.

Victoria tuleb sammukese lähemale ja udjab kergelt ammuga. Bella röögatab ja püüab meelde tuletada kõiki militaarvõtteid mida isa Charlie, kes on ju nimelt miilits, on Bellale õpetanud. Bella valab omale värisevate kätega teed ja Victoria sisistab: „Mis sul on mis mul pole?“
„Edward?“ mõtleb Bella ülbelt aga kõva häälega välja öelda ei julge.

„Maaster … Culleni-härra … ta laseb sul ennast eesnime pidi kutsuda,” kähiseb Victoria valgete kihvade vahelt.
„Aa, jah, seda küll, a no ma pole allaheidik ka.”
„Aga, aga … Maaster on rõõmus ja õnnelik … ta naeratab … ja see on väga haruldane tema puhul. Tead, sa näed välja nagu mina. Maasterile meeldivad sellised, kes näevad välja nagu sina ja mina, ja kes on kuulekad. Kõik need tema ülejäänud, kõik on olnud samasugused. Aga ainult sina oled saanud tema voodis magada! Ma nägin sind! Mina ei saand never Maasteri voodis magada...”

Bellat haarab suur inimarmastus- ja kaastundepuhang ning tema lõug hakkab liigutusest värisema. Victoria pigistab ammu tugevamini pihku.

„Maaster teenib tumedaid jõude… maaster on pimeduserüütel…” sisistab Victoria.

Täitsa krdi vale, mõtleb Bella kurjalt. Maaster on hea, maaster on minuga valguses, sest tra mina olen üks puhas ja üleni helge persoon! Valguse ja varju vahepeal on piir! Something something something, hallikarva hiir!

„Victoria, anna relv siia!” ütleb Bella nipsakalt.
„Aga vot ei anna! Mul polegi enam midagi jäänud peale mu ammu” käratab Victoria vastu.

Nüüd hakkab Bella mõtlema, et Victoria passib siin ja ootab, et Edward maha tappa ja selle mõtte peale läheb ta nii hirmu täis et kurk paistetab üles ja põlveliigesed punsuvad.

Ja äkitsi ongi uksel pimeduserüütel Edward Cullen, seljataga seismas süngeilmeline Taylor-non-Lautner.

Edward monitoorib silmadega kärmelt üle paistes kurgu ja punsunud põlvedega Bella ja vahib siis silm punnis Victoriat. Tundub, et Edward on üsna pissed ja Victoria pigistab kõvemini ambu. Bella tunneb kuidas veri kõrvus kohiseb.

Seisavad sedasi dramaatiliselt kõik mõnda aega ja midagi ei juhtu.

Siis tõstab Edward aeglaselt ja pidulikult käe. Bella hoiab hinge kinni.

Edward ja Victoria vahivad üksteist.
Bella ei oska Edwardi silmist välja lugeda, mis tunded tema pilgu taga mäslevad… haletsus, hirm, poolehoid … või … armastus? Ei-ei-ei, ükskõik mis, aga palun mitte armastus, läheb Bella närvi.

Edward taltsutab pilguga Victoriat nii et õhk on pingest elektriline ja Bella tunneb äkki kuidas Edwardi ja Victoria vahel on … midagi ja hoopis tema, Bella, vabandage väga, peab ennast tundma sissetungijana.

Staring contest jätkub ja Bellale tundub äkki, et Edward hakkab nagu muutuma, kasvab justkui kõrgusesse ja laiusesse, rindmik läheb kummi ja hambad pikemaks. Silmi tuleb üks teatav pilk ja Bella teab, kus ta seda pilku enne näinud on. Mängutoas. Dront Edward! Ei, dominant! Dominant Edward!

Bella läheb vihale. Vahi kus raisk kenitleb nüüd naiste ees, rind kummis.
Victoria suu paotub sexikalt, ta hakkab – ise samal ajal neiulikult punastades – kiiresti hingeldama.

Te ajate mul südame pahaks, mõtleb Bella vihaselt.

Viimaks sosistab Edward midagi Victoriale. Bella ei kuule, mis see on, kuid selle mõju Victoriale on kiire ja õõvastav.
Victoria kukub, pea maas, silmapilkselt põrandale põlvili, ja amb pudeneb tema käest.

Edward jalutab rahulikult naiste juurde.
„Isabella, ole nii kena ja mine Taylor-non-Lautneriga koos siit nüüd minema,” ütleb ta Bellale.
Bella näkku tuleb tige puna ja ta avab suu, et kurjalt protestida, aga Edward käratab vihaselt, et kas ei saa raisk ükski kord sõna kuulata nagu normaalne naisterahvas? Ja Edward läheb paneb käe hoolitsevalt ümber korralikus alandlikus allaheidikupoosis kükitava Victoria.

„Aga, aga ... miks…” sosistab Bella.
Edward nookab peaga Taylor-non-Lautnerile, et see protestiva Bella minema talutaks ja ütleb Bellale veel reispassiks et „kao minema”.

Võidukas naeratus libiseb üle Victoria huulte.

„Minge kõik perse,” ütleb Bella ja läheb, ja näeb enne liftiuste sulgumist kuidas Edward hellalt Victoria pead paitab ja talle midagi õrnalt kõrva sosistab.

Bella vajub tumeda mütsuga vastu liftiseina ja hakkab allapoole libisema aga Taylor-non-Lautner rabab tal püksitagumikust õigel ajal kinni ja vinnab omale õlale.

Kui lift alla jõuab ja Taylor-non-Lautner oma koormaga välja astub, kohtavad vend Jeremyt. „Mis juhtus??“ karjatab vend pea alaspidi Taylor-non-Lautneri õlal rippuvale Bellale.

Taylor-non-Lautner keerab Bella õigetpidi ja Bella seletab vend Jeremyle, et üks Edwardi endine tüdruksõber on hulluks läinud ja … ja … ja Bella hakkab jõrisedes nutma. Meestel on piinlik ja vend patsutab kange labakäega vastu Bella pealage.

„Lähme joome kärsad lonti,” paneb vend Jeremy ette ja Bella, kuigi tahaks parema meelega üksi olla, pühib käeseljaga ninatati ära ja noogutab. Ükskõik mis, et mitte mõelda mis seal Edwardi patuurkas praegu toimub!

Bella joob koos vend Jeremyga ületee püstijalabaaris õlut ja mõtleb, et Victoria suutis täita kõik dominant Edwardi nõudmised ja soovid, samas kui tema, Bella, mitte. Ja Bella mõtleb, kuidas Tanya Denali küsis Edwardilt, kas too mängutoast puudust ei tunne.
Anuks ja Mammuks vapuvad nutta.

Bella näeb baariaknast kuidas Edwardi maja ees peatub suur kiirabiauto millest ronivad välja ajupirrupigistaja doktor Kolba ja valges kitlis näitsik ja sisenevad Edwardi majja.
Mõne aja pärast tulevad majast taas välja doktor Kolba, valges kitlis näitsik ja Edward Cullen, kes hoiab süles tekki pakitud Victoriat. Ronivad kõik reanimobiili ja kihutavad minema.

Bella süda tõmbab valust kokku ja kui tal oleks veel pisaraid järel siis küll ta nutaks, küll nutaks...

Bella lajatab vastu letti ja tellib topeltviski. Klõmatab kaheksale õllele peale veel topeltviski. Vend Jeremy noogutab tunnustavalt.

Joovad, ja kui juba on väga hiline öötund ja Bellal süda väga läigib, siis saadab vend Jeremy ta tagasi Culleni-härra apartementi. Aga sisse targu ei hakka tulema.

 Bella kõigub elutuppa. Edward kihutab telefoni kramplikult peos pigistades mööda elutuba edasi-tagasi nagu marutõbine. Kui Bellat näeb, siis röögatab torusse TULI ja viskab telefoni vastu seina puruks.


Edward pöörab oma lõõmava pilgu Bellale ja karjub, nii et klaasid klirisevad, et kus Bella olnud on kah??

Tere perse, herrad just kudistasivad siin õrnalt oma endise allaheidikuga tunde ja tunde ja nüüd MINA olen see kelle peale pahane ollakse, mõtleb Bella ja on vihaselt vait.

Edward vaatab kõikuvat Bellat ja küsib kas Bella on joonud.
„Pisut,” ütleb Bella viisakalt ja oksendab pisut vaibale.

Edward roobitseb oma juuksemoppi ja sõimab, et ta oli Bella pärast nii mures. Kas Bella kella ei tunne? Bella jälle vastu et sorri vaan kui ta vana semuga mõned õlled tegi kui Edward siin oma eksmusirulliga lõbusalt [tsenseeritud].

„Mulle ei meeldi su toon, noor neiu,“ ütleb Edward mõtlikult Bellat vaadates.

Bella tõmbab suu kriipsuks ja vahib demonstratiivselt lakke.

„Mis sul viga on,“ küsib Edward imeliku häälega.
„Kus Victoria on?” küsib Bella vastu.
„Wismaris.”

Bella on vait.

„Bellakene, mis sul ometi on,” küsib Edward uuesti, ja tema hääles on kuulda hirmu ja valu. Edward tuleb Bella juurde ja Bella ütleb: „Ah, tead, ma pole sinu jaoks piisavalt hea.“

„Mis? Miks, millest sa räägid, miks sa nii ütled, see on täiesti vale,” lähevad Edwardi silmad hirmust suureks.
„Noh, kui ma sind selle … hullu Victoriaga nägin, ma sain aru et …” ja Bella jääb vait.
„Miks sa teed mulle nii, Bella, see ei ole ju sinu pärast, see on tema pärast” ahastab Edward sõrmi tagurpidi raksutades, „Victoria on haige inimene!”

Aga see Bellat ei huvita, tema ajab ikka oma rida, et Edward ja Victoria ja elekter õhus jne.

Edward on nüüd juba täiesti endast väljas ja püüab Bellast kinni võtta, aga Bella astub nipsakalt sammu tagasi.

Nüüd on Edwardi näol sõnulseletamatu hirm ja paanika.

„Bella, kas sa jooksed minema,” sosistab ta, valu häält rebestamas.

Bella ei ütle midagi.

„Pliis, Bella…” kähiseb Edward.

„Edward, kle, ma…” alustab Bella, tahab öelda, et tal oleks natuke aega tarvis, et seda kõike seedida, aga ei oska lauset lõpetada.

„EI! EI!” ütleb Edward.
„Ma ...”

Edward vahib metsikul ilmel enda ümber, nagu hullunud metsloom, justkui abi otsides.

„Bella, sa ei saa minna, Bella, ma armastan sind!”
„Noh, ma armastan sind ka, aga noh…”
„EI! EI! EI!” kisendab Edward ja võtab kätega peast kinni.
„No kuule, Edward …” alustab Bella aga Edward hingeldab veel ühe dramaatilise ‘ei’ ja langeb pea maas, Bella ette põlvili põrandale; hingab sügavalt sisse ja jääb siis sedasi liikumatult põlvitama. Alandlikult. Pea maas, silmad põrandal.
„Ot, Edward, kle mis teed nüüd, ära pulli kle, meesdjuud!”
Aga nö. meesdjuud ei liiguta.
„Edward,” kriiskab Bella hirmunud kileda falsetiga.
Edward ei liiguta.
„Edward, otsekohe vaatad mulle otsa,” käratab Bella nüüd jämedal, vastuvaidlemist mitte sallival häälel.
Ja kohe tõstabki Edward pilgu põrandast ja vaatab passiivsete silmadega Bellat.

Ootab käsku.

Edward, allaheidik.