Lugemispäevik 2.14

Jätkan lugemist.

14. peatüki alguses põlvitab Edward põrandal, hallid silmad ripsemete alt alandlikult Bellat piidlemas. Vaatepilt on nii hirmus, et Bella ehmatab ennast kaineks.

Bella tunneb, kuidas kõht tõmbab hirmust külmaks ja peanahk hakkab sügelema. Ta ütleb Edwardile, et sedasi ei sobi, ei ole ilus, sedasi meesterahvad ei käitu, olgu Edward nii kena ja tõusku nüüd püsti, ei ole enam naljakas.

Edward ei liiguta.

Bella süda tõmbab valust kokku ... vaene väike Eedu-poiss, mis ma küll sinuga teinud olen. Pisarad tulvavad Bella silmi.

„Miks sa teed sedasi, palun räägi minuga,“ sosistab Bella.
Edward tõstab alandliku pilgu ja ütleb tagasihoidlikul mahedal häälel: „Millest sa soovid, et ma räägiksin?“

Bella vaatab kuidas suur täiskasvanud mehemürakas põrandal põlvitab, mõtleb vaese pisikese Edwardi süngele piinu täis armastuseta lapsepõlvele ... kuidas Edward on nüüd omadega nii segi, et enam ei usu et ta võiks väärida oma perekonna või Bella armastust ... Bella hakkab nutma. Ei, tema, Bella, ei hakka küll never ever sedasi Edwardi dominandiks nagu see värdjas Denali-muija!!!

Bella laskub põlvitava Edwardi ette põlvili. Kukub veel sedasi järsult, et lööb valju klõmakaga põlved valusasti vastu põrandat ära.

Põlvitavad vastastikku ja vahivad üksteist. Edward nagu natuke imestunult.

„Kle, Edward, miks sa pead alati nii dramaatiline olema. Ma ei jookse kuskile, mul on lihtsalt vaja natuke omaette olla, me ju peaaegu ei tunnegi üksteist, ja kõik see ... mul on vaja lihtsalt omaette mõelda natuke ... Miks sa nii negatiivne oled?“ küsib Bella.

Edward vahib pingsalt Bella huuli aga ei ütle enam midagi.

„Vaata, Edward, kui ma sind nägin koos Victoriaga ... siis ma sain aru, sul on vaja seda sinu ... kinkit värki. Õudne hirm tekkis mul, et ma olen igav su jaoks ja siis sa jätad mu maha ja minust ... minust saab samasugune hull nagu Victoria ... Edward Cullen, sa oled mu elu valgus, kui sa mu maha jätad on mu elu nagu üks õudne pilkane pimedane öööhöhöööö...“ mattub lause lõpp hirmsasse nutukrampi.

Bella vahib põrandale nutetud loiku ja ütleb ennast kokku võttes: „Ühesõnaga, ma ei saa aru miks ma sulle meeldin. Sest sina oled ... sa oled ... ja mina olen ... noh ... Sina oled ilus, sexikas, heasüdamlik hunk ja mina pole! Ja seda kinkit värki ma kardan kah. Kuidas sa saakski minuga õnnelik olla, kuidas ma saakski sind endaga hoida. Ja kui ma sind Victoriaga nägin, siis ma sain sellest lõplikult aru.“ Bella pühib käeseljaga tatiriba nina alt.

Edward ei ütle midagi.

Sellepeale läheb Bella juba natuke pahaseks. „Kaua kavatsed sedasi kükitada ve? Davai, teeme kükivõistluse kumb kauem jaksab,“ nähvab ta Edwardile.

Bella sääred tõmbavad krampi ja põlved hakkavad kipitama, on ebamugav olla. Ta hakkab Edwardit haledalt anuma, et see viimaks rääkima hakkaks.

Aga – sittagi!

Põlvitavad ja põlvitavad ja põlvitavad ja põlvitavad.

„Pliis,“ anub Bella veel kord.
Nüüd pilgutab Edward silmi ja ütleb suti erksamalt: „Ossapoiss kus ma kartsin!“

Bella tunneb nii suurt kergendust et hakkab peaaegu jälle nutma.

Siis selgitab Edward, kui hirmsaid hingepiinu ta pidi tundma, kui sai aru, et relvastatud Victoria on Bellaga kahekesi korteris. Victoria on ju hull! Aga siis kui hull Victoria allaheidiku-mõudi läks, siis sai Edward aru mis teha tuleb. Vahepeal veel Edward tunneb süümepiinu, et kunagi nii elav ja mängulusti täis Victoria tema pärast hulluks läks. Aga selle jutu peale läheb Bella pahaseks ja Edward seletab kärmelt edasi, et ta ikka suri sisemiselt sada surma kui kartis Bella elu pärast.

Nüüd küsib Bella kurjalt, kas sedasi „kao minema“ stiilis visatakse armastatud naine apartemendist välja ja jäädakse eksallaheidikuga kahekesi mehkeldama? Mh? Mh?

Edward vahib anuvalt Bellat. „Aga mul oli sind ju vaja iga hinna eest hullust eemale saada, kui ma oleks ilusti palunud siis sa ei oleks ju läinud.“

Bella mossitab ja äkki ragistab Edward hambad kokku, vahib erksal leegitseval pilgul Bellat ja ütleb hammastevahelt, et Bella on kõige neetult jäärapäisem eit keda tema teab. Ja raputab uskmatult pead.

Oo õnne, vana hea ülbe Edward Cullen on tagasi!

„Kle, sa päriselt ei plaaninud minema joosta?“ küsib Edward
„Ei, krt võtaks!“

Edward sulgeb silmad ja ta kere vajub kergendunult lonti. Siis seletab piinatud häälel, et ta tahab ainult Bellat ja mis iganes tingimustel ja et tema, Edward, armastab Bellat kangesti. Bella jälle vastu, et tema ka kangesti armastab aga äkitsi murdis Edwardi maha? Edward ütleb, et kutsu keda tahad, mind sa ei murra, haarab Bella käe ja ütleb et Bella on tema päiksekiir ja elujoon. Siis suudleb galantselt daami kätt.

Seejärel tahab Edward Bellale näidata, kui suur ikkagi tema armastuse vägi on, ta haarab Bella käe ja surub selle oma rinnale, otse keelutsooni keskele. Nüüd tundub, nagu Edwardit tabaks äkiline haigushoog, ta hakkab hingeldama, õhku ahmima ja higi voolab ta imekaunilt palgelt. Lõuapärad on kokku surutud, hambad krigisevad, pilk lõõmab.

Apike, mõtleb Bella, Edward laseb mul lõpuks ennast rinnust katsuda! Bella veri pumpab.

Edward võtab oma higise väriseva käe Bella käelt ja jätab selle oma rinnale. Bella muljub Edwardi rinda ja Edward hakkab kõõksuma ja tundub et on minestuse äärel. Sellepeale tahab Bella käe ära tõmmata, aga Edward ütleb kangelaslikult ’ei’ ja vajutab Bella käe uuesti oma rinnale.

Bella saab sellest innustust ja rebib kiire rapsakuga Edwardi särgiesise lahti. Edward kääksatab paanikas, aga ei tõmbu eemale. Bella hakkab nüüd natuke kahtlema ja vaatab küsivalt Edwardile otsa, Edward – kuigi ta silmis on otsatu hirm – noogutab: anna minna. Bella annabki minna, surub pihud vastu Edwardi paljast rinda ja sudib näppudega rõõmsalt Edwardi rinnakarvades. Edward kannatab ja Bella hakkab jälle pidurdama aga Edward ütleb „ei, Bella, mul on seda vaja.“ Omal higi voolab ja kere väriseb.

Bella vaatab Edwardi alasti torsot ja veri hakkab kiiremini pumpama. Bella lakub prooviks natuke Edwardi rinda. Edward ägab aga palub korrata. Nüüd võtab Bella julguse kokku ja lakub Edwardi rinna-armikesi. Edward karjatab ja haarab Bella juustest, tirib ta pea valusasti kuklasse ja lükkab keele kurku. Panevad tatti.

Edward keerab ennast räntsti Bellale peale ja Bella näeb äkki, et Edward lahistab nutta.

Nüüd küsib Bella ettevaatlikult, et mis see siis õieti on, mispärast Edward arvab, et Bella peaks tema juurest minema jooksma?

Edward tõuseb istuli ja nutab tugevamini. Siis hingab Edward sügavalt sisse ja ütleb: „Ma olen vampiir, aga see ei ole praegusel hetkel oluline. Bella, ma olen sadist, mulle meeldib nuudiga veriseks peksta väikseid pruuni peaga tüdrukuid, sest te kõik näete välja nagu mu pärisema.“

Ohohoo, vot see oli nüüd küll suur üllatus ...

Siiski, tuleb välja, et Bella jaoks oli. Asi on halb, mõtleb Bella ja vahib ärevalt Edwardit.
„Aga, Edward, lugemispäeviku esimeses osas sa ütlesid et sa pole sadist!“ ütleb ta väriseva häälega.
„Ei öelnud, ma ütlesin et ma olen dominant. Ja kui ma valetasingi, siis see oli selline ... hädavale mille pärast ma muidugi palun vabandust.“ Ja Edward hakkab murelikult oma maniküüritud sõrmeküüsi närima.

Aga Bella, kes oskab asju ainult enda seisukohast näha, paneb pihud näo ette ja ütleb: fak, kui õudne, siis sul ikka on seda mängutoavärki vaja ja ma ikka ei saa sulle anda mis sul vaja.

Edward hakkab ahastama ja ütleb mitu korda et ei-ei, Bella, asi pole nii, Bella just annabki mis Edwardil vaja. Aga Bella arvab pisaraid neelates, et tema ei tea enam mis uskuda ja mis mitte.

Edward selgitab pikemalt, et peale seda kui ta eelmise lugemispäeviku lõpus Bellale peksa andis ja Bella minema läks, Edward kasvas ümber, ja kui Bella veel ütles, et ta Edwardit armastab, siis nüüd ongi Edward hoopis teine inimene.

Siiski, selgitab Edward, laksimine, kerge piitsutamine ja muu selline kinki värk, see läheb ikka igal ajal peale. Lihtsalt [tsenseeritud] [tsenseeritud] nuudiga [tsenseeritud] laua külge [tsenseeritud] kipsitüüblitega [tsenseeritud] [tsenseeritud] kruvitud [tsenseeritud] [tsenseeritud], [tsenseeritud] auk [tsenseeritud] ja teine [tsenseeritud] [tsenseeritud], varbaküüned [tsenseeritud] [tsenseeritud] [tsenseeritud], see enam nii erutav ei tundu.

Bella on sellepeale mõnda aega vait.

Siis küsib ta Edwardilt et kust Edward teab et ta nüüd ... terve on? Edward vastab, et lihtsalt teab ja kõik. Enam Edwardile ei meeldi naistele haiget teha kui need just väga ei taha. Bella uurib uuesti, et kuidas selline seksuaalhälve siis sedasi äkitsi lihtsalt ära kaob. Edward vastu, et armastuse vägi.

 

Edward tänab Bellat, et see tema südamepuistamise peale minema ei jooksnud.
„Miks ma oleks pidanud? Et äkki ma arvan, et sa oled pervo kellele meeldib peksta ja [tsenseeritud] naisi kes näevad välja nagu su ema?“ sisistab Bella äkki.
Edward kahvatab ja ütleb piinatult, et midagi sinnapoole jah ... Edward on nii vaevatud ilmega, et Bellal hakkab oma nähvamise pärast nüüd natuke piinlik. Aga ise mõtleb, et küllap ikka Victoria suutis anda enam kui mina ...

Nüüd ütleb Bella, et tema on väsinud ja teeb ettepaneku minna tudule ja homme seda asja uuesti arutada. Edward küsib üllatunult, kas Bella siis ei lähegi ära ja Bella küsib kurjalt vastu kas peaks.
Ei, Edward ei taha mingil tingimusel, et Bella läheks aga ta arvas et kui Bella teada saab siis ikkagi läheb. Sellepeale jääbki Bella mõttesse kas ehk ikka peaks minema minema pimeduserüütli juurest. No aga on ju see, armastus. Kas Bella suudaks Edwardi hüljata? Aga jällegi, armastus.
Otsustab Edwardi juurde jääda.

Edward hakkab õnnest nutma ja küsib läbi nutu, kas Bella on ikka täitsa täitsa täitsa kindel.
„Jah, mida perset ma pean tegema, et sa saaks aru, et ma ei lähe kuskile?“ käratab Bella.
„Bella, on küll midagi mis sa saad teha ...“ ütleb Edward, silmad alasti piina täis.
„No mis,“ kähvab Bella.

“Marry me,” he whispers.

„Aaah!“

Bella hakkab kihistama. Siis suure häälega naerma. Siis naerust röökima, nii et pisarad voolavad ja selg tõmbab krampi. Bella viskub selili ja naerab nagu hüään.

Edward ootab kuni Bella oma naermise lõpetab ja küsib külmalt et mis nalja tegi.
Bella seletab, et abieluettepaneku ajastus oli tema meelest naljakas. Edward on solvunud ja ootab vastust. Bella ütleb, et päev on olnud pikk ja sündmusterohke, ta jõi enne liiga palju ja praegu on tal uni ja kõht tühi ja tahaks magama minna ja et ta mõtleb selle üle nüüd samuti järele nagu ta eelmine kord lepingule alla kirjutamise üle järgi mõtles. Ja lisaks, see ei olnud just kõige romantilisem abieluettepanek. Nii et vastus on: võibla. Ja Edward mõelgu järgi, kas ikka üldse ise tahab abielluda või oli selline hetkeajel hirmuga öeldud asi.
Ja Bella naeratab kelmikalt. Edward ütleb, et hetke ajega pole tegemist, vaid et ta vastu ootusi on viimaks leidnud kellegi kellega tahab elu lõpuni koos olla.

Ja kuigi lugejatele ehk tundub, et koguaeg ketrab sama linti, jääb Bella siiski imestusest sõnatuks, tema süda jätab löögi vahele ja siseelundid sulavad. Assa kui romantiline, mõtleb Bella ja ta suu popsab lahti.

Lähevad kööki juustuga makakaid sööma. Matsutamise vahepeale seletab Bella veel kuidas teda alandavalt korterist välja visati ja kuidas ta pidi nägema oma poiss-sõbra kudrutamist kellegi teisega. Imeilus Edward ohkab tüdinult ja vabandab, et Bella seda kõike pidi läbi elama.

Bella ei saa Victoria-teemat ikka rahule jätta ja urgitseb välja, mis Edward ja Victoria vahepeal tegid. Selgub, et ajasid juttu ja Edward vannitas Victoriat, sest too oli kohutavalt räpane ja haises. Ja siis andis Victoriale mõned Bella riided selga, ehk Bella ei pahanda.

Nüüd läheb Bella hästi vihaseks, karjub kõigepealt, et ta oksendab kohe makaronid välja ja juustu ka takkaotsa, ja et ta teadis, et Edwardil ikkagi on Victoria vastu tundeid, ja hakkab lõpuks jälle nutma.
Edward seletab hästi lihtsate sõnade ja tasase häälega et, ei, tal pole tundeid Victoria vastu, aga on teine ju hättasattunud õnnetu inimene. Bella karjub vastu, et kas Edward nüüd loodab, et Bellal hakkab temast kahju, ja röögib, et tema karikas on täis ja tema seda sitta enam ei välja ei kannata! Edward Victoriat vannis nunnutamas. Vannis ju raisk, käiakse paljalt!

Bella karjub, et tema närvid on tükkideks rebitud ja hingele haiget tehtud.
Edward seletab uuesti rahulikult, et Victoria puhul oli lihtsalt tegemist hullu naisega kes tuli maha rahustada, ei muud.

„Bellakene, palun...“ ütleb Edward kui Bella makakakausi kraanikaussi puruks viskab.
„Jäta see kuradi ’bellakene palun’ ja kasi eest, ma lähen nüüd tudile. Ja jäta mind rahule.“ Bella keerab kannal ringi ja jätab kurnatud šokeeritud Edwardi kööki seisma.

Paras, las ka tunneb mis tunne on šokeeritud olla, mõtleb Bella maikat ja trussikuid maha kiskudes. Siis läheb vannituppa hambaid pesema ja näeb, et peeglist vaatab vastu sassis juustega vanamoor, silmavärv laiali ja põskedel koledad lillad plekid. See on juba liig. Bella vajub kraanikausi alla ja jääb nutust vappudes lebama.