Lugemispäevik 3.12

Cullen
as told by Edward

„Sindis sündisid?“ Bella põsed õhetavad. „Summerit tead?"

~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~

„Ei.“ Panen omale pehme padja pea alla.

„Kuidas sa tead, et Aro ka Sindist on?"

„Lasin talle taustakontrolli teha, kui sa tema juurde tööle läksid." See on täiesti normaalne. Tavaline. Sikutan Bellat juustest.

„Kas said midagi halba teada?“ Bella silmad on suured ja imestunud.

„Olen hullematki näinud,“ sest mina olen kõike näinud. KÕIKE! Head ja halba. Paksu ja vedelat. Mu elu on olnud RASKE. Aga nüüd on OK.

Bella hakkab mind kaisutama ja tõmbab mulle teki peale. Jah, mul on olnud raske elu… raske… a no ma ei saa aru, mis tal viga on. Temal ju pole olnud nii raske elu kui mul.

Küsingi, et mis tal viga on, aga Bella ei taha rääkida.

Hakkan pinnima.

Bella lõug väriseb ja silmad läigivad: „Vahel ma mõtlen, et milline laps sa olid enne kui sa Cullenite juurde tulid.“

Paiskun püsti, tõstan käe ja kõmistan: „Bella, ära haletse mind! See osa minu elust on möödanik! Kas kuuled? Möödanik!“

Bella pisardab: „Ma ei saa aru, kuidas keegi võib lapsega sedasi teha! Sa elad iga päev selle taagaga!“

Mul tuleb väike õllekrooks. Mingi jube vana, sest ma pole ammu õlutit joonud.

Bella põrnitseb mind, vahin kahtlustavalt vastu.

„Doktor Kolba ütles mulle, et minust on sulle palju abi. et ma ravin sind! et ma peaksin olema selline nagu ma olen alati olnud, et see on sulle hea."

„Kuradi Kolba!“ järgmine kord näen, siis löön tal näpud sahtli vahele.

„Edward, ma tean, et sa armastasid oma ema, aga sa ei saanud teda päästa. Ma pole su ema.“

Okse tõuseb kurku. "At at at at! Aitab!"

Aga Bella jätkab: „Ma olen palju tugevam kui su ema. Mul oled sina ja me armastame teineteist."

Jube on naistega. Ma ei saa enam aru, kas ta tahab mu ema olla või? Aga keppi ikka saab? Nii kurb päev on täna. raske päev!

Küsin igaks juhuks üle: „Kas sa ikka armastad mind?“

„Muidugi, Edward! Ma armastan sind alati! Ükskõik mida sa mulle teed!“

Mul on ainult üks küsimus: „Miks sa KRASNÕI karjusid?“

„Sest sa olid nii kuri ja külm. Ma ei teadnud, mis järgmiseks juhtub." Bella on kerest täiesti kange.

„Ma poleks lasknud sul orgasmi saada. Hea, et sa karjusid. Ma läksin nõksa hoogu. Sa ajad mind pööraseks“

Bella läheb kohe rõõmsaks.

„Tead, Bella ma pean kõike kontrollima. Ma ei oska muudmoodi olla. Ma olen proovinud. Ei oska.“ Tõstan dramaatiliselt käe.

Bella kaisutab mind: "Ma katsun sõnakuulelikum olla."

Hõikan kõva häälega: „Ma tahan, et sa mind vajaksid!“

Bella hõikab vastu: „Ma vajangi!“

Mul vajuvad silmad kinni ja ma näen unes, kuidas ma olen Sindis Tuberkuloitedi kontserdil. Ma olen 15-aastane ja müüja ei taha mulle õlle valada. Karjun ta peale.

Keegi sikutab mind ja ma avan silmad. Ma ei saa aru, kus ma olen. Aga müüja on mu peal ja tal on suur õllekann käes. Haaran sellest kinni ja joon isuga. See on mõnus müüjatädi. Murran ta murule pikali ja lükkan põlvega ta jalad laiali. Paneme illi.

Kui ma silmad avan on Bella ka kohal.

„Bella!“

„Ma olen siin!“

Pomisen, et mul on neid mõlemaid vaja ja Bella ütleb, et tema on valmis.

Tõmban ruttu püksid maha. Bella vaatab mu võimast riista ja kõik mida ta öelda oskab on: „Palun!“

Aga palun! Pistan sahmaki sisse! Ja pauk läheb kohe lahti ka, sest ma jäin enne korduvalt ja korduvalt ilma. Nüüd jäävad naised ilma! Vaatan korra ringi. Müüja on läinud, aga Bella on ilma.

Vaatan Bellat. „Oled ok v?“

Bella niheleb.

On aru saada, et ta tahab keelekat. Võin teha.

Teengi ära.

Siis mul läheb kõvaks jälle.  Kepime.

Pärast ma tahaks magamistuppa magama minna, aga Bella tahab jälle rääkida. Ta tahab teada, et mida ma unes nägin. Käsin tal vakka jääda.

Viin Bella voodisse ja ta jääb juba teepeal magama. Mul veel und pole. Lähen ja mängin klaverit. Mängin Itsy bitsy spiderit. Kui ma olen seda juba 24 korda mänginud, tuleb Bella ja istub mu kõrvale. 

Küsin, et kas ma äratasin ta üles.


Bella uurib, et kas ma olen närvis.


„Naine ei kuula mu sõna, mingi hull tungib mu korterisse ja tahab mu naist röövida ja siis mu naine karjub mulle KRASNÕI. Natuke olen närvis küll!“


Bella palub vabandust.


Siis tuleb mul uni peale ja me läheme lõpuks magama. 


Hommikul on mul hea tuju. Kohe kui silmad lahti teen, teatan Bellale, et nüüd ma tahan keppi ja süüa ja Otepääle. Selles järjekorras. Saangi kõike õiges järjekorras ja Otepääle läheme lennukiga. 


Mul on Bellale üllatus ja ma ütlen talle, et üllatus on, aga seda ikka ei ütle, et mis on.


Lennukis ootavad meid Rosalie, Alice, Emmet ja Jasper. Nad on siin juba eilsest saadik, sest ma tahtsin tegelikult juba eile Otepääle minna.


Hüüan Bellale: „Üllatus!“ Ja ta ongi mõnusalt üllatunud. Kallistab ja musitab mind.


Mul läheb kohe kõvaks, heidan Bella õlale ja suundun oma lennuki magamistuppa panole.


Pärast õhkutõusuajal ma küsin Bellalt, et kas tal on matkasaapad kaasas ja Bella imestab, et me ei lähegi suusatama.


„Augustis?“ Ta on ikka nii otu.


Ma ise olen suurepärane suusataja. 


Rosalie uurib, et miks Aro sedasi aru kaotas.


Rehman laisalt käega: "Sest ma lasin ta lahti."


Kõik ahhetavad.


Rosalie uurib edasi: „Kas ta on peast hull? Miks ta sedasi käitub? Miks ta Cullenite kohta infot kogus?"


Naine võiks vagusi istuda. Nagu Bella.


„Me arvame, et kõik sai alguse Sindist.“ 


„Kas Aro on siis ka Sindist?“


Noogutan tüdinult. Ma ei viitsi rääkida mingi naisega, keda ma nagunii ei kepi.


Emmet uurib, et mida ma Aro kohta tean.


Olgu! Laon letti. „Ta isa suri baarikakluses, ema oli joodik. Ta elas lastekodus. Tegeles pisivargustega. Ema lõpetas joomise, Arost sai hea laps ja ta läks ülikooli. Ta on tark poiss."


Emmet arvab, et ega Aro seda kõike üksi ikka ei korraldanud ja ma hakkan juba närvi minema. Kust mina tean? Asja uuritakse! Praegu ei tea keegi midagi. Võib vabalt olla, et tal on kusagil Itaalias mingi vana kirik, kus ta oma semudega tühjas saalis istub, mingid naljakad kostüümid seljas. Keegi ei tea!


Keegi sosistab mu kõrval: „Kui vana ta on?“ 


Võpatan ja vaatan ringi. Näe, Bella!


„32. miks sa küsid?“


„Uudishimust.“


Karjun vihaselt: „Ära uudishimutse Aro teemal!“


Bella arutleb edasi, et kes võiks Arot aidata ja pakub välja, et äkki Anu. Nüüd ma lähen täiesti närvi! Vastik on olla siin lennukis! Tahaks kohe ukse lahti teha ja maha minna.


Karjun, et Anu see kindlasti pole, Aga Bella surgib ikka edasi, et kas ma olen Anult seda küsinud.


„Ma pole pärast oma sünnipäeva Anuga rääkinud!" 


Et teemat mujale juhtida, hakkan Bellat käperdama. Emmet soovitab meil toa võtta. See on minu lennuk! Teen mis tahan. Mingu maha kui ei meeldi.


„Fuck off, Emmet.“


Emmet laiab edasi. Ütleb, et ma abiellusin oma esimese pruudiga. Löö pihku, mees! Mul olid Anu ja 15 allaheidikut.


Stjuardess toob kohvi.