Lugemispäevik 3

Jätkan lugemist

Bella tormab häbiga ummisjalu Cullenite majast minema. Liftis käib veel korra käna. Kui kodupoole roolib, siis muretseb veel, et tegi narriks ennast, a siis lohutab et ju ta seda Cullenit enam kunagi ei näe. Kui edasi roolib siis ikkagi jälle mõtleb et darn, nii ilus erutav mees. Aga selline salapärane. Jääkülm nahk ... üliinimlik jõud ... tundub kuidagi varavana jutuga. Hmm, hmm, hmm. Äkki on ikka pede?

Järgmisel päeval kaevub Bella oma koolitöösse, peale kooli läheb teeb pikad päevad Newtonite väikses raua- ja saestuudios „Raua- ja Saestuudio“. Ja püüab Edward Cullenit unustada.

Õhtul helistab Bella oma emale. Ema on tal selline ebaküps sahmerdis kes vahetab tihti töökohti ja mehi. Praegu on tal kolmas mees, üks ... golfimängija, Bert. Puttnamson.
„Nu kak, Bella?“ uurib ema. „I’m fine“ ütleb Bella.
„Ai-ai Bella, sul on häälest kuulda et sa oled mingi uue mehega tuttavaks saanud, räägi välja!“
„Vale, moom, ma pole!“ ütleb Bella punastades, ning äkitsi tundub talle, justkui oleks hämaras toas peale tema veel keegi. Bella kuklakarvad tõusevad püsti ja süda hakkab kloppima. Toanurgast kostab vaikset hingamist. Bella lülitab värisevate kätega põlema laualambi öökapil. „[BEEP] sa luurad mu toas, [BEEP], [BEEP]“ karjub Bella toanurgast kärmelt minema hiilivale Rosaliele.

Reede õhtu. Heliseb uksekell. Uksel seisab Bella hea sõps Jacob Black, situniffi suguharu indiaanlane Edela-Mehhikost. Käes Sovetskoje Šampanskoje, näol lai naeratus. Jacobi pikad mustad juuksed liibuvad ta vihmamärjale paljale torsole, oma lihaselised kintsud on ta surunud kulunud kitsastesse teksadesse ja tema vasakul pahkluul on kummist šgutt.


„Jacob, mään!“ kaisutab Bella Jacobit nagu vennakest. Jacob uriseb tasa kuid meelalt.

Jacob on Bella ammune tuttav, hingesugulane ja BF. Jacobi ja Bella isad on ka BFid! Jacob on hot hunk-of-a-man ja fotograaf. Jacob ihaldab Bellat aga Bella on emo-pirts ja peab Jacobit rohem nagu vennakeseks. Joovad sovetskojet, a midagi ei juhtu.

Laupäev. Bella on tööl, Newtonite väikses raua- ja saestuudios „Raua- ja Saestuudio“. Laupäev on bizi päev, palju kliente jne jne ja äkki seisab leti ees Edward Cullen. Bella pacemaker jätab löögi vahele, ta kahvatab-punastab, kahvatab-punastab. He’s not merely good-looking – he’s the epitome of male beauty, breathtaking. Assa, kui ilus mees. Bella küsib mis vaja, selgub, et Edwardil on vaja tamasseriraudu ja 25 cm diameetriga 50 cm puidust varrega kanalisatsioonipumpa. Edwardil on pikkade sõrmedega maniküüritud käed ja sensuaalsed huuled. „Kas tamasseriraudu on vaja heategevusprojektiks, mille tulemusena peatselt pole maailmas enam vaesust ega näljahäda,“ viskab Bella haledalt nalja. „Ei,“ sosistab Edward. „25 cm diameetriga 50 cm puidust varrega kanalisatsioonipumpa.“ Ja naeratab ühe suupoolega sellist poolikut naeratust. Veel on Edwardil vaja neli rulli mäkkaiveriteipi.

Edasi küsib Edward kuidas artikkel edeneb ja Bella räägib, et muidu on ok ainult pole korralikku fotot härrast, ise kisub samal ajal mõttes Edwardil pükse jalast. Edward ulatab oma maniküüritud kätega visiitkaardi ja ütleb et foto pole probleem. Just siis, kui aeg jääb seisma ja nurga tagant hakkab vaikset viisi ümisedes lähemale hiilima Debüüssi, tuleb tagaruumist Mike Newton ja haarab Bella karukallisse. Edwardi nägu läheb pilve. Bella lükkab Mike eemale ja tutvustab mehi. „Voah, SEE Edward Cullen!!“ rõõmustab Mike ja kisub mõttes Edwardil pükse jalast.

Bella pakib tamasserirauad, 25 cm diameetriga 50 cm puidust varrega kanalisatsioonipumba ja neli rulli mäkkaiveriteipi kilekotti, Edward maksab oma neli rutsi ja Bella naissuguhormoonid mäslevad.

„Isabella,“ His tongue caresses my name, and my heart once again is frantic. “I’m glad Miss Hale couldn’t do the interview.”


Ning sädeleb ära.


Ja sellega lõpeb teine peatükk.