Lugemispäevik 1

Alustan lugemist:

Kõigepealt on siin pikalt juttu sellest, et copyright ja kõik pannakse vanki! Ja et tegemist on väljamõeldisega ja kõik nimed, kohad ja sündmused on autori peast tulnud ja täitsa väljamõeldud. No kamoon, kõik teavad et Edward, Bella ja Jacob on päriselt olemas. Kes nüüd vanki läheb? Aa, pun ka! Any resemblance to actual people living or dead, events or locales is entirely coincidental. Ah-ha-ha-ha-haa! See on ju selge viide Edwardile! Kindel vanki-minek. Aga heaküll, selle oleme nüüd selgeks teinud. Edasi. Ahsoo, edasi tuleb jutt sellest, et ema ja kahe mehe naine ja blaa blaa armastab sügist ja blaa kitkub midagi ... blaaa ... FIFTY SHADES OF CULLEN.

Agghhhrrr, pühendatud on raamat abikaasale, terekturile, tähekombinatsioonile, mingitele asotsiaalidele kes punkris elavad, veel ühele tähekombinatsioonile, kellelegi kes on ta kohtusse kaebanud, amanda learile, ja veel kolmandale tähekombinatsioonile.

FIFTY SHADES OF CULLEN

Lugu algab sellega, et Bella seisab peegli ees ja kammib juukseid. Bella ema ja isa on lahutatud, praegu elab ta samas linnas kus ta isa, ühes väikeses vesises linnas. Ja käib koolis. Ülikoolis, loomulikult. Matsid! Ülikoolis töötab ta koolilehe toimetuses koos oma imeilusa vampiirist sõbranna Rosaliega. Sõbranna on kokku leppinud kohtumise salapärase miljonäri härra Culleniga (vend), et temast koolilehte väike speedo-teemaline uudisnupuke kirjutada. Kahjuks pole Rosalie saanud kiirete töökohustuse tõttu täita oma vampiirikohustusi ja nii ta ärkabki ükshommik üles, silmad punased ja kõht valus. Ei aita midagi! Tuleb minna väikseid armsaid nänusi ja kitsekesi jahtima ja vennaga intekat teha ei saa. Samas jällegi koolilehes töötamise on selline prestiizhne värk, oleks intekat ikka vaja ka. Aga kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem, Rosalie kutsub Bellat oma päästevestiks ja Bella kammib juuksed peadligi ning roolib Rosalie uhke bumeriga, ei merssiga, vastu oma saatusele. Bellal omal on vana romu kastiauto, sellega ei sobi saatusele vastu sõita.

Peale tükki roolimist on Bella metsatukas, suure uhke Naiki-excecutivi klaasist maja juures. Majauksele on veel suurte kullast tähedega maalitud CULLEN, et ära ei eksiks. Bella on selline emo, põeb oma kampsikut ja koledaid saapaid, sest Cullenite majas on kõik väga blondid, imeilusad, klaasist, metallist ja nahast. Kaasa arvatud turvamehed, kes miskipärast Cullenite maja liftis elavad. Aa, ilmselt pärastlõunane snäkk!

Bella on edasi emo, mõtiskleb kuidas ta meelsamini loeks classic brrrrrtish romaani. Raamatukogus. Nagu me kõik! Siis arvab et ju see Cullen on mingi neljakümbine hästisäilinud vanamees. Peale sutikest ootepausi rebib Bella Culleni toa ukse lahti ja kukub mauh näoli maha. Kellegi õrnad jääkülmad käed tõstavad Bella pehmelt põrmandult üles… taamal mängib kaarte Debüüssi ... ja voilaa! kroassaan! selgub et Edward on noormees, mitte vanamees!

“I’m Edward Cullen. Are you all right? Would you like to sit?”

So young – and attractive, very attractive. He’s tall, dressed in a fine gray suit, white shirt, and black tie with unruly dark-copper-colored hair and intense, bright gray eyes that regard me shrewdly.