HAHAHAHAHAHAHAHAHAHHHAHAAAAAA!

LE FAQ?

 

THE WOR[tsenseeritud]D IS YOURS!

muidu pidu tundub lahe:
Külaklubisse kogunevad tulevase peo proovi tegema kolm vananevat, elult räsida saanud sõbrannat. Iga aasta organiseerivad nad omajõududega Kosmonautika päeva pidustusi. Peavad sütitavaid kõnesid Gagarinist ja Koroljovist, mängivad ennastunustavalt akordioni ja trimbeldavad balalaikat. Proov vastu pidupäeva möödub viinaga kolmele ja südamelt ära juttudega, millest kasvavad välja tulised vaidlused, vahel lastakse käiku ka rusikad. Aga lõppeb kõik ikkagi kallistuste ja kõrgete unistustega. Ainult et need naised unistavad möödunud aegade kategoorias, otsides selles kauges ja ebareaalses ajas ebamaiselt kosmilisi õnnemomente.

küll ta tuleb!

elikblikboom

DROOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOL!

Kursuseid viivad läbi Apple Certified Macintosh Technicians ja Apple Product Professionals. Kursused toimuvad Valge Klaari salongis aadressil Tartu mnt 50a.

Kupong annab õiguse registreeruda lehel www.valgeklaar.ee vabalt valitud koolitusele, kuni kohti jätkub.

Koolituse kestvus on 6 akadeemilist tundi, hind sisaldab ka kohvipausi.

Valge Klaar jätab endale õiguse teha muudatusi koolituse toimumise kuupäevades, kui minimaalne arv kohti ei täitu.

uus karjäär terendab!

Lugemispäevik 2.14

Jätkan lugemist.

14. peatüki alguses põlvitab Edward põrandal, hallid silmad ripsemete alt alandlikult Bellat piidlemas. Vaatepilt on nii hirmus, et Bella ehmatab ennast kaineks.

Bella tunneb, kuidas kõht tõmbab hirmust külmaks ja peanahk hakkab sügelema. Ta ütleb Edwardile, et sedasi ei sobi, ei ole ilus, sedasi meesterahvad ei käitu, olgu Edward nii kena ja tõusku nüüd püsti, ei ole enam naljakas.

Edward ei liiguta.

Bella süda tõmbab valust kokku ... vaene väike Eedu-poiss, mis ma küll sinuga teinud olen. Pisarad tulvavad Bella silmi.

„Miks sa teed sedasi, palun räägi minuga,“ sosistab Bella.
Edward tõstab alandliku pilgu ja ütleb tagasihoidlikul mahedal häälel: „Millest sa soovid, et ma räägiksin?“

Bella vaatab kuidas suur täiskasvanud mehemürakas põrandal põlvitab, mõtleb vaese pisikese Edwardi süngele piinu täis armastuseta lapsepõlvele ... kuidas Edward on nüüd omadega nii segi, et enam ei usu et ta võiks väärida oma perekonna või Bella armastust ... Bella hakkab nutma. Ei, tema, Bella, ei hakka küll never ever sedasi Edwardi dominandiks nagu see värdjas Denali-muija!!!

Bella laskub põlvitava Edwardi ette põlvili. Kukub veel sedasi järsult, et lööb valju klõmakaga põlved valusasti vastu põrandat ära.

Põlvitavad vastastikku ja vahivad üksteist. Edward nagu natuke imestunult.

„Kle, Edward, miks sa pead alati nii dramaatiline olema. Ma ei jookse kuskile, mul on lihtsalt vaja natuke omaette olla, me ju peaaegu ei tunnegi üksteist, ja kõik see ... mul on vaja lihtsalt omaette mõelda natuke ... Miks sa nii negatiivne oled?“ küsib Bella.

Edward vahib pingsalt Bella huuli aga ei ütle enam midagi.

„Vaata, Edward, kui ma sind nägin koos Victoriaga ... siis ma sain aru, sul on vaja seda sinu ... kinkit värki. Õudne hirm tekkis mul, et ma olen igav su jaoks ja siis sa jätad mu maha ja minust ... minust saab samasugune hull nagu Victoria ... Edward Cullen, sa oled mu elu valgus, kui sa mu maha jätad on mu elu nagu üks õudne pilkane pimedane öööhöhöööö...“ mattub lause lõpp hirmsasse nutukrampi.

Bella vahib põrandale nutetud loiku ja ütleb ennast kokku võttes: „Ühesõnaga, ma ei saa aru miks ma sulle meeldin. Sest sina oled ... sa oled ... ja mina olen ... noh ... Sina oled ilus, sexikas, heasüdamlik hunk ja mina pole! Ja seda kinkit värki ma kardan kah. Kuidas sa saakski minuga õnnelik olla, kuidas ma saakski sind endaga hoida. Ja kui ma sind Victoriaga nägin, siis ma sain sellest lõplikult aru.“ Bella pühib käeseljaga tatiriba nina alt.

Edward ei ütle midagi.

Sellepeale läheb Bella juba natuke pahaseks. „Kaua kavatsed sedasi kükitada ve? Davai, teeme kükivõistluse kumb kauem jaksab,“ nähvab ta Edwardile.

Bella sääred tõmbavad krampi ja põlved hakkavad kipitama, on ebamugav olla. Ta hakkab Edwardit haledalt anuma, et see viimaks rääkima hakkaks.

Aga – sittagi!

Põlvitavad ja põlvitavad ja põlvitavad ja põlvitavad.

„Pliis,“ anub Bella veel kord.
Nüüd pilgutab Edward silmi ja ütleb suti erksamalt: „Ossapoiss kus ma kartsin!“

Bella tunneb nii suurt kergendust et hakkab peaaegu jälle nutma.

Siis selgitab Edward, kui hirmsaid hingepiinu ta pidi tundma, kui sai aru, et relvastatud Victoria on Bellaga kahekesi korteris. Victoria on ju hull! Aga siis kui hull Victoria allaheidiku-mõudi läks, siis sai Edward aru mis teha tuleb. Vahepeal veel Edward tunneb süümepiinu, et kunagi nii elav ja mängulusti täis Victoria tema pärast hulluks läks. Aga selle jutu peale läheb Bella pahaseks ja Edward seletab kärmelt edasi, et ta ikka suri sisemiselt sada surma kui kartis Bella elu pärast.

Nüüd küsib Bella kurjalt, kas sedasi „kao minema“ stiilis visatakse armastatud naine apartemendist välja ja jäädakse eksallaheidikuga kahekesi mehkeldama? Mh? Mh?

Edward vahib anuvalt Bellat. „Aga mul oli sind ju vaja iga hinna eest hullust eemale saada, kui ma oleks ilusti palunud siis sa ei oleks ju läinud.“

Bella mossitab ja äkki ragistab Edward hambad kokku, vahib erksal leegitseval pilgul Bellat ja ütleb hammastevahelt, et Bella on kõige neetult jäärapäisem eit keda tema teab. Ja raputab uskmatult pead.

Oo õnne, vana hea ülbe Edward Cullen on tagasi!

„Kle, sa päriselt ei plaaninud minema joosta?“ küsib Edward
„Ei, krt võtaks!“

Edward sulgeb silmad ja ta kere vajub kergendunult lonti. Siis seletab piinatud häälel, et ta tahab ainult Bellat ja mis iganes tingimustel ja et tema, Edward, armastab Bellat kangesti. Bella jälle vastu, et tema ka kangesti armastab aga äkitsi murdis Edwardi maha? Edward ütleb, et kutsu keda tahad, mind sa ei murra, haarab Bella käe ja ütleb et Bella on tema päiksekiir ja elujoon. Siis suudleb galantselt daami kätt.

Seejärel tahab Edward Bellale näidata, kui suur ikkagi tema armastuse vägi on, ta haarab Bella käe ja surub selle oma rinnale, otse keelutsooni keskele. Nüüd tundub, nagu Edwardit tabaks äkiline haigushoog, ta hakkab hingeldama, õhku ahmima ja higi voolab ta imekaunilt palgelt. Lõuapärad on kokku surutud, hambad krigisevad, pilk lõõmab.

Apike, mõtleb Bella, Edward laseb mul lõpuks ennast rinnust katsuda! Bella veri pumpab.

Edward võtab oma higise väriseva käe Bella käelt ja jätab selle oma rinnale. Bella muljub Edwardi rinda ja Edward hakkab kõõksuma ja tundub et on minestuse äärel. Sellepeale tahab Bella käe ära tõmmata, aga Edward ütleb kangelaslikult ’ei’ ja vajutab Bella käe uuesti oma rinnale.

Bella saab sellest innustust ja rebib kiire rapsakuga Edwardi särgiesise lahti. Edward kääksatab paanikas, aga ei tõmbu eemale. Bella hakkab nüüd natuke kahtlema ja vaatab küsivalt Edwardile otsa, Edward – kuigi ta silmis on otsatu hirm – noogutab: anna minna. Bella annabki minna, surub pihud vastu Edwardi paljast rinda ja sudib näppudega rõõmsalt Edwardi rinnakarvades. Edward kannatab ja Bella hakkab jälle pidurdama aga Edward ütleb „ei, Bella, mul on seda vaja.“ Omal higi voolab ja kere väriseb.

Bella vaatab Edwardi alasti torsot ja veri hakkab kiiremini pumpama. Bella lakub prooviks natuke Edwardi rinda. Edward ägab aga palub korrata. Nüüd võtab Bella julguse kokku ja lakub Edwardi rinna-armikesi. Edward karjatab ja haarab Bella juustest, tirib ta pea valusasti kuklasse ja lükkab keele kurku. Panevad tatti.

Edward keerab ennast räntsti Bellale peale ja Bella näeb äkki, et Edward lahistab nutta.

Nüüd küsib Bella ettevaatlikult, et mis see siis õieti on, mispärast Edward arvab, et Bella peaks tema juurest minema jooksma?

Edward tõuseb istuli ja nutab tugevamini. Siis hingab Edward sügavalt sisse ja ütleb: „Ma olen vampiir, aga see ei ole praegusel hetkel oluline. Bella, ma olen sadist, mulle meeldib nuudiga veriseks peksta väikseid pruuni peaga tüdrukuid, sest te kõik näete välja nagu mu pärisema.“

Ohohoo, vot see oli nüüd küll suur üllatus ...

Siiski, tuleb välja, et Bella jaoks oli. Asi on halb, mõtleb Bella ja vahib ärevalt Edwardit.
„Aga, Edward, lugemispäeviku esimeses osas sa ütlesid et sa pole sadist!“ ütleb ta väriseva häälega.
„Ei öelnud, ma ütlesin et ma olen dominant. Ja kui ma valetasingi, siis see oli selline ... hädavale mille pärast ma muidugi palun vabandust.“ Ja Edward hakkab murelikult oma maniküüritud sõrmeküüsi närima.

Aga Bella, kes oskab asju ainult enda seisukohast näha, paneb pihud näo ette ja ütleb: fak, kui õudne, siis sul ikka on seda mängutoavärki vaja ja ma ikka ei saa sulle anda mis sul vaja.

Edward hakkab ahastama ja ütleb mitu korda et ei-ei, Bella, asi pole nii, Bella just annabki mis Edwardil vaja. Aga Bella arvab pisaraid neelates, et tema ei tea enam mis uskuda ja mis mitte.

Edward selgitab pikemalt, et peale seda kui ta eelmise lugemispäeviku lõpus Bellale peksa andis ja Bella minema läks, Edward kasvas ümber, ja kui Bella veel ütles, et ta Edwardit armastab, siis nüüd ongi Edward hoopis teine inimene.

Siiski, selgitab Edward, laksimine, kerge piitsutamine ja muu selline kinki värk, see läheb ikka igal ajal peale. Lihtsalt [tsenseeritud] [tsenseeritud] nuudiga [tsenseeritud] laua külge [tsenseeritud] kipsitüüblitega [tsenseeritud] [tsenseeritud] kruvitud [tsenseeritud] [tsenseeritud], [tsenseeritud] auk [tsenseeritud] ja teine [tsenseeritud] [tsenseeritud], varbaküüned [tsenseeritud] [tsenseeritud] [tsenseeritud], see enam nii erutav ei tundu.

Bella on sellepeale mõnda aega vait.

Siis küsib ta Edwardilt et kust Edward teab et ta nüüd ... terve on? Edward vastab, et lihtsalt teab ja kõik. Enam Edwardile ei meeldi naistele haiget teha kui need just väga ei taha. Bella uurib uuesti, et kuidas selline seksuaalhälve siis sedasi äkitsi lihtsalt ära kaob. Edward vastu, et armastuse vägi.

 

Edward tänab Bellat, et see tema südamepuistamise peale minema ei jooksnud.
„Miks ma oleks pidanud? Et äkki ma arvan, et sa oled pervo kellele meeldib peksta ja [tsenseeritud] naisi kes näevad välja nagu su ema?“ sisistab Bella äkki.
Edward kahvatab ja ütleb piinatult, et midagi sinnapoole jah ... Edward on nii vaevatud ilmega, et Bellal hakkab oma nähvamise pärast nüüd natuke piinlik. Aga ise mõtleb, et küllap ikka Victoria suutis anda enam kui mina ...

Nüüd ütleb Bella, et tema on väsinud ja teeb ettepaneku minna tudule ja homme seda asja uuesti arutada. Edward küsib üllatunult, kas Bella siis ei lähegi ära ja Bella küsib kurjalt vastu kas peaks.
Ei, Edward ei taha mingil tingimusel, et Bella läheks aga ta arvas et kui Bella teada saab siis ikkagi läheb. Sellepeale jääbki Bella mõttesse kas ehk ikka peaks minema minema pimeduserüütli juurest. No aga on ju see, armastus. Kas Bella suudaks Edwardi hüljata? Aga jällegi, armastus.
Otsustab Edwardi juurde jääda.

Edward hakkab õnnest nutma ja küsib läbi nutu, kas Bella on ikka täitsa täitsa täitsa kindel.
„Jah, mida perset ma pean tegema, et sa saaks aru, et ma ei lähe kuskile?“ käratab Bella.
„Bella, on küll midagi mis sa saad teha ...“ ütleb Edward, silmad alasti piina täis.
„No mis,“ kähvab Bella.

“Marry me,” he whispers.

„Aaah!“

Bella hakkab kihistama. Siis suure häälega naerma. Siis naerust röökima, nii et pisarad voolavad ja selg tõmbab krampi. Bella viskub selili ja naerab nagu hüään.

Edward ootab kuni Bella oma naermise lõpetab ja küsib külmalt et mis nalja tegi.
Bella seletab, et abieluettepaneku ajastus oli tema meelest naljakas. Edward on solvunud ja ootab vastust. Bella ütleb, et päev on olnud pikk ja sündmusterohke, ta jõi enne liiga palju ja praegu on tal uni ja kõht tühi ja tahaks magama minna ja et ta mõtleb selle üle nüüd samuti järele nagu ta eelmine kord lepingule alla kirjutamise üle järgi mõtles. Ja lisaks, see ei olnud just kõige romantilisem abieluettepanek. Nii et vastus on: võibla. Ja Edward mõelgu järgi, kas ikka üldse ise tahab abielluda või oli selline hetkeajel hirmuga öeldud asi.
Ja Bella naeratab kelmikalt. Edward ütleb, et hetke ajega pole tegemist, vaid et ta vastu ootusi on viimaks leidnud kellegi kellega tahab elu lõpuni koos olla.

Ja kuigi lugejatele ehk tundub, et koguaeg ketrab sama linti, jääb Bella siiski imestusest sõnatuks, tema süda jätab löögi vahele ja siseelundid sulavad. Assa kui romantiline, mõtleb Bella ja ta suu popsab lahti.

Lähevad kööki juustuga makakaid sööma. Matsutamise vahepeale seletab Bella veel kuidas teda alandavalt korterist välja visati ja kuidas ta pidi nägema oma poiss-sõbra kudrutamist kellegi teisega. Imeilus Edward ohkab tüdinult ja vabandab, et Bella seda kõike pidi läbi elama.

Bella ei saa Victoria-teemat ikka rahule jätta ja urgitseb välja, mis Edward ja Victoria vahepeal tegid. Selgub, et ajasid juttu ja Edward vannitas Victoriat, sest too oli kohutavalt räpane ja haises. Ja siis andis Victoriale mõned Bella riided selga, ehk Bella ei pahanda.

Nüüd läheb Bella hästi vihaseks, karjub kõigepealt, et ta oksendab kohe makaronid välja ja juustu ka takkaotsa, ja et ta teadis, et Edwardil ikkagi on Victoria vastu tundeid, ja hakkab lõpuks jälle nutma.
Edward seletab hästi lihtsate sõnade ja tasase häälega et, ei, tal pole tundeid Victoria vastu, aga on teine ju hättasattunud õnnetu inimene. Bella karjub vastu, et kas Edward nüüd loodab, et Bellal hakkab temast kahju, ja röögib, et tema karikas on täis ja tema seda sitta enam ei välja ei kannata! Edward Victoriat vannis nunnutamas. Vannis ju raisk, käiakse paljalt!

Bella karjub, et tema närvid on tükkideks rebitud ja hingele haiget tehtud.
Edward seletab uuesti rahulikult, et Victoria puhul oli lihtsalt tegemist hullu naisega kes tuli maha rahustada, ei muud.

„Bellakene, palun...“ ütleb Edward kui Bella makakakausi kraanikaussi puruks viskab.
„Jäta see kuradi ’bellakene palun’ ja kasi eest, ma lähen nüüd tudile. Ja jäta mind rahule.“ Bella keerab kannal ringi ja jätab kurnatud šokeeritud Edwardi kööki seisma.

Paras, las ka tunneb mis tunne on šokeeritud olla, mõtleb Bella maikat ja trussikuid maha kiskudes. Siis läheb vannituppa hambaid pesema ja näeb, et peeglist vaatab vastu sassis juustega vanamoor, silmavärv laiali ja põskedel koledad lillad plekid. See on juba liig. Bella vajub kraanikausi alla ja jääb nutust vappudes lebama.

tere tali!

Lugemispäevik 2.13

Jätkan lugemist.

13. peatüki alguses seisab toas punaste juuste leekides ja irevil kihvu paljastades kahvatu Victoria, amb käes. Ta suunab ammunoole Bella poole ja uriseb põlglikult. Victoria lõhnab pahasti. Bella on paanikas, diivani taga lebab minestunud Anuks. Bella köhatab kurgu puhtaks ja kriuksatab: „Tere päevast, sina oledki siis see ... kuulus Victoria.”

“Näe, ta oskab rääkida,” ütleb Victoria malbelt. Bellale tuleb tibutagi selga.
“Ma oskan jah,” vastab Bella viisakalt ja küsib kas Victoria tuli üksi külla.

Victoria vajub näost ära, tundub, et ta on nutu äärel, ja ütleb: „Üksi, üksi, ikka alati üksi!”

Bella proovib seepeale Victoriale teed pakkuda. Victoria sihib Bellat ammuga edasi ja teed ei soovi, aga Bella võib endale keeta.

Bella keedab teed ja püüab uurida, kas vend Jeremy on elus ja terve.
Bella vahib Victoriat ja mõtleb, et kui leekivpunane parukas, amb ja teravad kihvad välja arvata, siis on Victoria väliselt kuidagi väga Bella enda moodi.

Victoria tuleb sammukese lähemale ja udjab kergelt ammuga. Bella röögatab ja püüab meelde tuletada kõiki militaarvõtteid mida isa Charlie, kes on ju nimelt miilits, on Bellale õpetanud. Bella valab omale värisevate kätega teed ja Victoria sisistab: „Mis sul on mis mul pole?“
„Edward?“ mõtleb Bella ülbelt aga kõva häälega välja öelda ei julge.

„Maaster … Culleni-härra … ta laseb sul ennast eesnime pidi kutsuda,” kähiseb Victoria valgete kihvade vahelt.
„Aa, jah, seda küll, a no ma pole allaheidik ka.”
„Aga, aga … Maaster on rõõmus ja õnnelik … ta naeratab … ja see on väga haruldane tema puhul. Tead, sa näed välja nagu mina. Maasterile meeldivad sellised, kes näevad välja nagu sina ja mina, ja kes on kuulekad. Kõik need tema ülejäänud, kõik on olnud samasugused. Aga ainult sina oled saanud tema voodis magada! Ma nägin sind! Mina ei saand never Maasteri voodis magada...”

Bellat haarab suur inimarmastus- ja kaastundepuhang ning tema lõug hakkab liigutusest värisema. Victoria pigistab ammu tugevamini pihku.

„Maaster teenib tumedaid jõude… maaster on pimeduserüütel…” sisistab Victoria.

Täitsa krdi vale, mõtleb Bella kurjalt. Maaster on hea, maaster on minuga valguses, sest tra mina olen üks puhas ja üleni helge persoon! Valguse ja varju vahepeal on piir! Something something something, hallikarva hiir!

„Victoria, anna relv siia!” ütleb Bella nipsakalt.
„Aga vot ei anna! Mul polegi enam midagi jäänud peale mu ammu” käratab Victoria vastu.

Nüüd hakkab Bella mõtlema, et Victoria passib siin ja ootab, et Edward maha tappa ja selle mõtte peale läheb ta nii hirmu täis et kurk paistetab üles ja põlveliigesed punsuvad.

Ja äkitsi ongi uksel pimeduserüütel Edward Cullen, seljataga seismas süngeilmeline Taylor-non-Lautner.

Edward monitoorib silmadega kärmelt üle paistes kurgu ja punsunud põlvedega Bella ja vahib siis silm punnis Victoriat. Tundub, et Edward on üsna pissed ja Victoria pigistab kõvemini ambu. Bella tunneb kuidas veri kõrvus kohiseb.

Seisavad sedasi dramaatiliselt kõik mõnda aega ja midagi ei juhtu.

Siis tõstab Edward aeglaselt ja pidulikult käe. Bella hoiab hinge kinni.

Edward ja Victoria vahivad üksteist.
Bella ei oska Edwardi silmist välja lugeda, mis tunded tema pilgu taga mäslevad… haletsus, hirm, poolehoid … või … armastus? Ei-ei-ei, ükskõik mis, aga palun mitte armastus, läheb Bella närvi.

Edward taltsutab pilguga Victoriat nii et õhk on pingest elektriline ja Bella tunneb äkki kuidas Edwardi ja Victoria vahel on … midagi ja hoopis tema, Bella, vabandage väga, peab ennast tundma sissetungijana.

Staring contest jätkub ja Bellale tundub äkki, et Edward hakkab nagu muutuma, kasvab justkui kõrgusesse ja laiusesse, rindmik läheb kummi ja hambad pikemaks. Silmi tuleb üks teatav pilk ja Bella teab, kus ta seda pilku enne näinud on. Mängutoas. Dront Edward! Ei, dominant! Dominant Edward!

Bella läheb vihale. Vahi kus raisk kenitleb nüüd naiste ees, rind kummis.
Victoria suu paotub sexikalt, ta hakkab – ise samal ajal neiulikult punastades – kiiresti hingeldama.

Te ajate mul südame pahaks, mõtleb Bella vihaselt.

Viimaks sosistab Edward midagi Victoriale. Bella ei kuule, mis see on, kuid selle mõju Victoriale on kiire ja õõvastav.
Victoria kukub, pea maas, silmapilkselt põrandale põlvili, ja amb pudeneb tema käest.

Edward jalutab rahulikult naiste juurde.
„Isabella, ole nii kena ja mine Taylor-non-Lautneriga koos siit nüüd minema,” ütleb ta Bellale.
Bella näkku tuleb tige puna ja ta avab suu, et kurjalt protestida, aga Edward käratab vihaselt, et kas ei saa raisk ükski kord sõna kuulata nagu normaalne naisterahvas? Ja Edward läheb paneb käe hoolitsevalt ümber korralikus alandlikus allaheidikupoosis kükitava Victoria.

„Aga, aga ... miks…” sosistab Bella.
Edward nookab peaga Taylor-non-Lautnerile, et see protestiva Bella minema talutaks ja ütleb Bellale veel reispassiks et „kao minema”.

Võidukas naeratus libiseb üle Victoria huulte.

„Minge kõik perse,” ütleb Bella ja läheb, ja näeb enne liftiuste sulgumist kuidas Edward hellalt Victoria pead paitab ja talle midagi õrnalt kõrva sosistab.

Bella vajub tumeda mütsuga vastu liftiseina ja hakkab allapoole libisema aga Taylor-non-Lautner rabab tal püksitagumikust õigel ajal kinni ja vinnab omale õlale.

Kui lift alla jõuab ja Taylor-non-Lautner oma koormaga välja astub, kohtavad vend Jeremyt. „Mis juhtus??“ karjatab vend pea alaspidi Taylor-non-Lautneri õlal rippuvale Bellale.

Taylor-non-Lautner keerab Bella õigetpidi ja Bella seletab vend Jeremyle, et üks Edwardi endine tüdruksõber on hulluks läinud ja … ja … ja Bella hakkab jõrisedes nutma. Meestel on piinlik ja vend patsutab kange labakäega vastu Bella pealage.

„Lähme joome kärsad lonti,” paneb vend Jeremy ette ja Bella, kuigi tahaks parema meelega üksi olla, pühib käeseljaga ninatati ära ja noogutab. Ükskõik mis, et mitte mõelda mis seal Edwardi patuurkas praegu toimub!

Bella joob koos vend Jeremyga ületee püstijalabaaris õlut ja mõtleb, et Victoria suutis täita kõik dominant Edwardi nõudmised ja soovid, samas kui tema, Bella, mitte. Ja Bella mõtleb, kuidas Tanya Denali küsis Edwardilt, kas too mängutoast puudust ei tunne.
Anuks ja Mammuks vapuvad nutta.

Bella näeb baariaknast kuidas Edwardi maja ees peatub suur kiirabiauto millest ronivad välja ajupirrupigistaja doktor Kolba ja valges kitlis näitsik ja sisenevad Edwardi majja.
Mõne aja pärast tulevad majast taas välja doktor Kolba, valges kitlis näitsik ja Edward Cullen, kes hoiab süles tekki pakitud Victoriat. Ronivad kõik reanimobiili ja kihutavad minema.

Bella süda tõmbab valust kokku ja kui tal oleks veel pisaraid järel siis küll ta nutaks, küll nutaks...

Bella lajatab vastu letti ja tellib topeltviski. Klõmatab kaheksale õllele peale veel topeltviski. Vend Jeremy noogutab tunnustavalt.

Joovad, ja kui juba on väga hiline öötund ja Bellal süda väga läigib, siis saadab vend Jeremy ta tagasi Culleni-härra apartementi. Aga sisse targu ei hakka tulema.

 Bella kõigub elutuppa. Edward kihutab telefoni kramplikult peos pigistades mööda elutuba edasi-tagasi nagu marutõbine. Kui Bellat näeb, siis röögatab torusse TULI ja viskab telefoni vastu seina puruks.


Edward pöörab oma lõõmava pilgu Bellale ja karjub, nii et klaasid klirisevad, et kus Bella olnud on kah??

Tere perse, herrad just kudistasivad siin õrnalt oma endise allaheidikuga tunde ja tunde ja nüüd MINA olen see kelle peale pahane ollakse, mõtleb Bella ja on vihaselt vait.

Edward vaatab kõikuvat Bellat ja küsib kas Bella on joonud.
„Pisut,” ütleb Bella viisakalt ja oksendab pisut vaibale.

Edward roobitseb oma juuksemoppi ja sõimab, et ta oli Bella pärast nii mures. Kas Bella kella ei tunne? Bella jälle vastu et sorri vaan kui ta vana semuga mõned õlled tegi kui Edward siin oma eksmusirulliga lõbusalt [tsenseeritud].

„Mulle ei meeldi su toon, noor neiu,“ ütleb Edward mõtlikult Bellat vaadates.

Bella tõmbab suu kriipsuks ja vahib demonstratiivselt lakke.

„Mis sul viga on,“ küsib Edward imeliku häälega.
„Kus Victoria on?” küsib Bella vastu.
„Wismaris.”

Bella on vait.

„Bellakene, mis sul ometi on,” küsib Edward uuesti, ja tema hääles on kuulda hirmu ja valu. Edward tuleb Bella juurde ja Bella ütleb: „Ah, tead, ma pole sinu jaoks piisavalt hea.“

„Mis? Miks, millest sa räägid, miks sa nii ütled, see on täiesti vale,” lähevad Edwardi silmad hirmust suureks.
„Noh, kui ma sind selle … hullu Victoriaga nägin, ma sain aru et …” ja Bella jääb vait.
„Miks sa teed mulle nii, Bella, see ei ole ju sinu pärast, see on tema pärast” ahastab Edward sõrmi tagurpidi raksutades, „Victoria on haige inimene!”

Aga see Bellat ei huvita, tema ajab ikka oma rida, et Edward ja Victoria ja elekter õhus jne.

Edward on nüüd juba täiesti endast väljas ja püüab Bellast kinni võtta, aga Bella astub nipsakalt sammu tagasi.

Nüüd on Edwardi näol sõnulseletamatu hirm ja paanika.

„Bella, kas sa jooksed minema,” sosistab ta, valu häält rebestamas.

Bella ei ütle midagi.

„Pliis, Bella…” kähiseb Edward.

„Edward, kle, ma…” alustab Bella, tahab öelda, et tal oleks natuke aega tarvis, et seda kõike seedida, aga ei oska lauset lõpetada.

„EI! EI!” ütleb Edward.
„Ma ...”

Edward vahib metsikul ilmel enda ümber, nagu hullunud metsloom, justkui abi otsides.

„Bella, sa ei saa minna, Bella, ma armastan sind!”
„Noh, ma armastan sind ka, aga noh…”
„EI! EI! EI!” kisendab Edward ja võtab kätega peast kinni.
„No kuule, Edward …” alustab Bella aga Edward hingeldab veel ühe dramaatilise ‘ei’ ja langeb pea maas, Bella ette põlvili põrandale; hingab sügavalt sisse ja jääb siis sedasi liikumatult põlvitama. Alandlikult. Pea maas, silmad põrandal.
„Ot, Edward, kle mis teed nüüd, ära pulli kle, meesdjuud!”
Aga nö. meesdjuud ei liiguta.
„Edward,” kriiskab Bella hirmunud kileda falsetiga.
Edward ei liiguta.
„Edward, otsekohe vaatad mulle otsa,” käratab Bella nüüd jämedal, vastuvaidlemist mitte sallival häälel.
Ja kohe tõstabki Edward pilgu põrandast ja vaatab passiivsete silmadega Bellat.

Ootab käsku.

Edward, allaheidik.