23.11.13
21.11.13
19.11.13
Lugemispäevik 2.17
Jätkan lugemist.
17. peatükk leiab kohe aovalguses Edwardi uhke ereliukase, mis tervitades vastu unise Bella kintsu pressib. Edward suskab käe Bella [tsenseeritud] ja [tsenseeritud]. Bella nõksutab kuulekalt puusadega kaasa. Edward on õrn, hell ja hoolitsev, lükkab näpu hoolitsevalt [tsenseeritud] ja sisiseb lugupidavalt. “Alati valmis,” kiidab Edward Bellat.
Läheb andmiseks!
Bella roolib rõõmsalt oma uut autot, mis Edward talle ostis.
Ta vajutab autoraadio käima ja autos kajab kohe valjusti, et Pets Sai Pedede Käest Peksa. Edward kortsutab kulmu, Bella klõpsab raadio ruttu kinni ja ümiseb vaikselt et jebedijee, ilmajaam...
Bella läheb Volterrasse. Kontoris on hulk kahvatuid daame ja härrasid, kes kummuli kontorilaudadel nutta nuuksuvad. Selgub, et täiesti ootamatult on Aro Volturi Volterrast lahkunud. Kuhu? Keegi ei tea... Noh, ja kuna Aro Volturi koht on vaja kiirelt täita siis pakutakse vakants Bellale. Bella on umbes vähem kui nädala juba Volterras olnud ja Aro on temast soojalt rääkinud, niiet täitsa loogiline asjade käik!
Bella marsib uhkelt Aro Volturi kabinetti ja helistab Edwardile. Edward on natuke liiga agaralt üllatunud, Bella pinnib küll kõvasti aga Edward väidab, et seekord tema käsi mängus polnud!
Bella vahib võidukalt oma uues kabinetis ringi ja otsustab palka juurde küsida.
Bellale tulevad tööle külla Jasper ja õeke Alice, kellega Bella lubas lõunale minna ja siis ära unustas. Jasper ilastab mõttes Alice üleni täis ja pakub ennast Bella asemel lõuna-eskordiks. Alice raputab oma musta poisipead, on kihistades nõus ja noored kaovad kärmelt.
Tuleb kuller ja toob Edwardilt kaks panege punaseid nelke. “Tubli tüdruk ja täitsa ise kõik saavutanud!” seisab kaardil.
Tööpäev saab läbi. Edward ja Bella lähevad koos Edwardi psühholoogi doktor Kolba juurde, sest Bellal on mõned küsimused. Edwardil on sinisetriibuline ülikond.
Tervituseks ütleb Kolba Bellale rangelt, et kõik mis siin räägitakse, on konfidentsiaalne. Ähhh, surub Bella peopesa Kolba poole, shatap vanamees, mul on konfidentsiaalsuslepingule amm-mmu alla kirjutatud. Edward köhatab.
Kolba vahib Edwarit ja irvitab: sa, Edward, lased naistel konfidentsiaalsuslepingule alla kirjutada?
Edward kehitab õlgu ja on pahane.
Kolba naerab kõva häälega.
Kolba tupsutab tissuega silmi ja küsib naerdes, kas Bella ehmatas ära ka, kui ta kuulis konfidentsiaalsuslepingust. Bella ütleb malbelt, et kogu selle muu perverssuse kõrval on konfidentsiaalsus ju köki-möki; Kolba nõustub ja küsib mis Edward asjast arvab.
Edward ütleb kõrgel tiiskandil, et Bella tahtis Kolba juurde tulla, nüüd Bella las ise vastab küsimustele. Sellepeale ütleb Kolba, et kui Edward käituda ei oska, läheb toast välja. Edward tõmbab huuled vihaseks kriipsuks, tõuseb püsti ja marsib minema. Aga ukse paneb selja taga siiski vaikselt kinni.
“Jee-eez!” ütleb Kolba ja lehvitab käega omale tuult, “nagu mingi krdi eit, mis neil tänapäeva noortel viga on?”
Bella ei oska vastata.
Siis arutavad Kolba ja Bella, et Edward on afefoobik ja parasomniakk. Bella arvab, et ka sadist. Aga Kolba ütleb kindlalt, et mingi sadist Edward küll ei ole. Lihtsalt, no ütleme nii, et väikse seksuaalse kiiksuga! Ja madala enesehinnanguga, emotsionaalne titt.
Nüüd arvab Kolba, et õige naise armastus on ikka sada korda rohkem väärt kui kamba õpetatud ajuteadurite aastatepikkune töö ja Bella on Edwardit muutmas paremaks meheks.
Bella noogutab.
Bella avaldab kartust, et kui Edward poleks nii napakas, siis ta äkki Bellat ei tahakski...
Kolba silmad hakkavad kohe särama ja ta ütleb, et see loll jutt näitab, et Bella enda peas pole kõik korras.
Õnneks marsib samal hetkel sisse hurmav Edward Cullen, ütleb et aitab tänaseks, ja tirib Bella minema.
Tere tulemast tagasi, hõikab Kolba neile järele.
Kohe ukse taga räägib Bella Edwardile kõik ära, mis Kolbalt kuulis.
Jacob Black helistab Bellale. Läbi telefoni on kuulda, kuidas Jacobi keha on kaunilt musklis, silmad sätendavad tuliselt ja pikad mustad juuksed on kui hobusejõhvid.
Bella ütleb Jacobile, et no problem, tule öömajale.
Edward on tige.
Jacob uurib, kas asi Edwardiga on tõsine ja Bella ütleb jah, surmtõsine. Edward kuulab kõrv õieli pealt. Nüüd ütleb Jacob õige kurvalt, et ta Bellat taga igatseb :(
Bella tahab hakata koju sõitma aga Edward kisub rooli enda kätte. Bella karjub, et see on tema auto ja Edward karjub, et naised sõidavad nagu eided. Rähmlevad kurjalt rooli kallal.
Siis hakkab Edward nutma, et Bella ei teagi kuhu sõitma peab ja see pidi ülla olema, aga Bella sisistab, et küll Edward teda õpetab, tark nagu ta on.
Bella kisub rooli rapsakuga omale ja asub sõitma.
“Vasakule!” kamandab Edward.
“Edasi, edasi, paremale! Mind the pedestrian! Nüüd vasakule ja siis paremale!”
Ise hoiab demonstratiivselt kramplikult armatuurlauast kinni.
Siis karjub Edward: “Aeglasemalt! Aeglasemalt!”
“Ma jään ju seisma kui ma veel aeglasemalt sõidan,” ütleb Bella ja vaatab Edwardit.
“Silmad teele!” karjub Edward.
Nüüd saab Bellal mõõt täis, ta peatab hirmsa piduritekriginaga auto, otse keset sõiduteed, läheb ust paugutades autost välja, marsib ümber auto, kisub Edwardipoolse autoukse lahti ja asib vennikesel rinnust kinni.
“Kas sa raisk jätad oma lõugamise ja lased mul sõita või istud ise rooli? Mis kuradi käskude haukumine see on? Nahhui, kes sedasi leediga käitub??”
Edward istub rooli ja sõidavad edasi.
Edward heidab Bella poole õrnarmastavaid pilke.
“Silmad teele!” ütleb Bella.
Ja sedasi, silmad teel, lõpeb 17. peatükk.
Subscribe to:
Posts (Atom)