24.3.12

Lugemispäevik 25

Jätkan lugemist.


25 peatüki alguses sõidab Bella bussiga Kundast minema ja löristab nutta: mida teab Edward Cullen armastusest! Edward on kinki! Tal oli kurb lapsepõlv ja tal on alaväärsuskompleks, et ta ei ole väärt et keegi teda armastaks! Oi kus Bella armastaks kui Cullen lubaks ainult! Aga see annab ainult peksa ja seob posti külge! Naisterahvas tahab ikka õrnu tundeid. Ja see kuradi saagimimutt, raisk, see ajab küll tra harja punaseks. Aga lapsepõli oli Edwardil ikka kurb! Ja Bellal tuleb nuttu jälle. Kirjutab Edwardile: Kallis Culleni-härra, loksun bussis kodupoole, loen minuteid mil sind kohtan! Ja ilmselt peksan sust välja tõe mu nokturnsete sonimiste kohta. Sinu Bella x. Bella mõtleb: nok-tur... kihistab ja saadab emaili ära. Vastus: Isabella, ootan Sinuga kohtumist. Edward Cullen CEO, Cullen Enterprises Holdings Inc.

Bella suunurgad vajuvad üle maksa Edwardi napi ametliku vastuse peale.


Bella sõidab liftiga Edwardi juurde, ise pabistab, mis tujus härra on. Härra seisab oma hiiglaslikus elutoas, räägib telefoniga. Vahib mõtlikul ilmel aknast välja ja sahistab vaba käega oma juuksemopis. Jah, ongi aeg meelde tuletada et Edward on väga ilus mees, väga väga! Oh, kuid Edward on morn ja ärritunud! Aga – imeilus. Bella vahib ja ila tilgub.

„Ah pole jälgegi... mhmh, mhmh, okei“ ütleb Edward. Pöördub, näeb Bellat ja olek muutub, Edward on järsku rahulik, vaid ta punastes silmades leegib karnaalne iha. Bellal tõmbub ihu imelikuks. Edward paneb telefoni ära, võtab jaki ja lipsu ära ja viskab need sohvale. Siis on ta äkitsi juba Bella juures, põimib oma käed ümber Bella ja lakub Bella nägu. What the hell, mõtleb Bella ja lakub igaks juhuks natuke Edwardi põske. Siis keeravad Edward ja Bella keeled sõlme. „Mef fega?“ püüab Bella küsida. Edward tõmbub eemale ja ütleb: pesema! Kohe nüüd! Bella nuusutab häbelikult oma kaenlaalust ja tõmbab nina kirtsu: jah, lähme!


Vannitoas hakkab Edward ennast aeglaselt lahti riietama: üüüüüks kii-i-i-i-i-i-ng, teeeeeine kii-i-i-i-i-i-ng, soo-o-o-o-o-okk, teeeeine soo-o-o-o-o-okk ... ise vahib Bellat. Adonis! mõtleb Bella ja võtab ketsid jalast. Äkitsi kargab Edward Bella kallale ja lükkab ta vastu seina. Ähib Bellale näkku ja topib talle keele kurku. Bella pigistab Edwardi biitsepseid ja Edward ägab.

„Nüüd ... kohe ... siin ... sügavalt .... kõvasti“ hingeldab Edward ja sikutab Bella seelikult üles. „Kas sa veritsed veel?“
„Ei“ ähib Bella vastu.

Edward suskab pöidla Bella valgete trussikute värvli vahele, viskub põlvili tema ette ja kisub trussikud raks rebadele. Edward [tsenseeritud] keele [tsenseeritud]. Kisub Bella [tsenseeritud] [tsenseeritud] laiali. Bella ähib. Edward [tsenseeritud] [tsenseeritud] keelega [tsenseeritud] [tsenseeritud] [tsenseeritud]. Keel käib [tsenseeritud] [tsenseeritud] ikka ringi [tsenseeritud] [tsenseeritud] ja ringi! Bella [tsenseeritud] [tsenseeritud] ... aga Edward laseb äkki lahti ja haarab Bella näost kinni ja lükkab sellesama keele mis oli just [tsenseeritud] Bellale kurku.
Edward asib ühe käega Bella tagumikust ja teisega kisub omal pükse alla. Bella paneb jalad ümber Edwardi kaela ja ... wtf?? Aa! Pardon! Käed! Bella paneb käed ümber Edwardi kaela ja Edward lükkab [tsenseeritud] [tsenseeritud] [tsenseeritud]. Ähivad. Esialgu [tsenseeritud] [tsenseeritud] [tsenseeritud] aeglaselt [tsenseeritud]. Siis kiiremini! Ja Bella [tsenseeritud] ja Edward kohe takkajärgi, ise ähib ja uriseb segaselt.


“Tead, Edward, mul on uudiseid,” ütleb Bella. Edward tõmbub kangeks.
“Ma sain Aro Volturi kirjastusse töökoha!”
Edward naeratab soojalt: "Palju õnne! Nüüd keera ringi!"
Bella keerab ringi ja Edward näpistab teda persest.


Seisavad dušši all ja Edward peseb Bellat. “Aa, tead, üks asi veel,” ütleb Bella “see mu sõps situniffi indiaanlane Jacob, tal on fotonäituse avamine neljapäeval. Tuled muga?”
Edward on tükk aega vait, siis ütleb:
“Ok”


Bella küsib kas ta võib nüüd Edwardit pesta aga Edward ütleb: I don't think so.
Bella mossitab.
Edward lükkab talle [tsenseeritud] [tsenseeritud] ja [tsenseeritud].


Edward ja Bella istuvad köögis, söövad pastat (alle pugatšova-vongole) ja trimpavad põltsamaa tõmmut (crisp and delicious).

“Kuidas selle … probleemiga on mis sul vaja oli lahendada, et sa nii äkki Kundast minema tõmbasid ja daamid õhtusöögiks üksi jätsid?” küsib Bella.
“Mitte eriti hästi aga see pole oluline. Oluline on, et ma tahan et sa 15 minuti pärast oleks mu mängukambris valmis. Mine riietu. Seadsin sulle siin sisse oma toa ja ostsin sulle kappi seljatäie uusi riideid. Sul omal pole mingit maitset.” Ja Edward sammub nina püsti köögist minema.


Bella kükitab alandlikult trussikute väel mängukambri ukse juures. Seespool. Bella mõtleb kui ilus mees on Edward ja surub kintsud kokku. Siis tuleb meelde et kintsud on vaja just laiali ajada. Ajabki. Kükitab sedasi kintsud laiali tükk aega enne kui Edward kambrisse tuleb ja Bellast välja tegemata voodi juurde sammub. Bella vaatab ruttu maha.
Edward kolistab toas ja Bella mõtleb, et kas hakkas raisk nüüd tuba koristama?? Edward sahmib tükk aega ringi, siis padistab Bella ette seisma. Bella vahib kuulekalt maha ja mõtleb, et tahaks härra Edwardi varbaid lutsutada. Lõpuks irvitab härra ülbelt ja lubab tõusta.
“Kas sul ohjesõnad on meeles?” küsib ta. “mis need on, loe ette!”
“Kusikollane ja punalipp!” sosistab Bella.
“Hoiad need meeles!”
“Jah, massa!”

Edward läheb ja võtab voodi pealt musta kasti kus on cd-mängija ja hulk kummalisi nuppe. Midagi kosmilist? Või sõjalist? Igatahes vatkub Edward nuppe ja muheleb. Kuigi midagi ei juhtu.


“Nüüd ma seon su voodi külge kinni, Isabella” ütleb Edward õõnsa maheda häälega. “Aga enne seon sul silmad kinni. Ja kõrvad. Et sa ei kuuleks mind!” ja Edward kõlgutab peos pleierit.
Perse, et ainult räppi ei tuleks! mõtleb Bella.

Edward veab Bella voodi juurde. Iga voodiposti küljes on ahelad.

Edward tõmbab hammastega üle Bella kaela, ise ümiseb vaikselt. Bella ähib. Edward võtab mitmeharulise piitsnuudi, lükkab selle Bellale nina alla ja sosistab kurjakuulutavalt: katsu. Bella katsub. Igal piitsaharul on väike roosa helmeke otsas.
„Ma hakkan seda nüüd pruukima. Haiget sa ei saa aga vere lööb vemmeldama ülekantud tähenduses. Ohjesõnad on meeles?“
„Valge kaardivägi ja paradigmaargument!“ kähistab Bella „Oota! Ei! Kusikollane ja punalipp! Jah“
Edward vidutab silmi „Kõik on mõtlemises kinni.“

„Trussikuid sul hetkel vaja ei lähe,“ ütleb Edward ja kisub Bella alukad maha. Bella astub kuulekalt pükstest välja, Edward virutab hoogsa laksu vastu Bella tagumikku ja Bella lendab voodile. Voodilinad on satiinist!


Edward topib Bellale pleieri kõrvaklapid kõrva, seob silmad kinni, kisub käed ja jalad laiali ja aheldab ta nelja nurka pidi voodi külge. Niisiis Bella lebab voodil, ei kuule ei näe ja ei saa liigutada. Seksü.

Pleieriklappidest kostab Üllar Jörbergi.

Siis libiseb midagi karvast üle Bella kere. Kas karvane käpik? Käpik sasib Bella [tsenseeritud]. Jörberg musitseerib Bellale kõrva.


Käpik kaob ja asemele ilmub mitmeharuline piitsnuut mis hakkab mööda Bella keret libisema. Ja äkki laksab nuut vastu Bella kõhtu. Bellal on kõdi. Nuut laksab korra veel. Bella ähib aga liigutada ei saa. Edward nuudib kergelt muusika taktis Bella puusi ja [tsenseeritud]. Bellale meeldib. Erutab! Äkki jääb Jörberg vait ja nuutimine lakkab.

Bella tunneb kuidas Edward talle peale ronib ja tema kaela nuhutab. Siis nuhutab Edward Bella [tsenseeritud] ja näpib ühte [tsenseeritud] ja teist [tsenseeritud] ja isegi [tsenseeritud]. Siis lükkab Edward keele [tsenseeritud] ja Bella hakkab juba … aga ei, Edward hoopis aheldab Bella jalad lahti. Tõmbab Bella keskkerest üles ja Bella jääb voodile turiseisu. Ja Edward rammib oma hiiglasliku [tsenseeritud] [tsenseeritud]. Bella ähib ja hakkab juba... aga ei, Edward jätab kohe järgi. “Sita närakas!” kisab Bella ja Edward asub edasi rammima. Välja ja siis sisse. Aeglaselt. Bella hakkab haledalt anuma, Edward laseb Bella kere voodile langeda ja lükkab [tsenseeritud] [tsenseeritud] [tsenseeritud]. Ja oboi kus Bella [tsenseeritud]!! Edward tõmbab [tsenseeritud] välja, aheldab Bella käed lahti ja võtab ära kõrvatropid ja silmaklapid. Bella pilgutab silmi.


“Tsauki” ütleb Edward
“Tsauks!” kihistab Bella ja saab premeeritud magusa musu ja seljamassaazhiga.

“Aa, kle!” ütleb Bella. “Mis see oli mis ma unes rääkisin? Massa?”
“Muu hulgas jahusid midagi maasikatest, puuridest ja et sa tahad enamat ja et sa igatsed minu järele”
Bella näol on kergendus ja Edward muutub ärevaks: “mida sa minu eest varjad, Bella! Räägi või ma pean sust tõe välja peksma!”

Ja sellega lõppeb eelviimane peatükk!

23.3.12

Vampiiri päevikud: 3. hooaeg, 16. osa: 1912

aka

Müstiline Kose aastal 1912. Tänaval kõnnib kaks habemikku, kellest üks on senjoor Salvatore (Damoni ja Stefani lähisugulane). Linnas on toimunud paar mõrva ja härrasmehed muretsevad enne lahkuminemist teineteise elu pärast. Ja õigusega. Sest hetk hiljem saab senjoor Salvatore keset tühja peatänavat omale noa kõhtu.



Ja hopsti! Tagasi tänapäeva!

Sherifitädi on mõrtsuka tabanud.

Kongis tõuseb surnuist ope Alaric.  Doktoripreili on võmmidele rääkinud, et ope ründas teda noaga ja ta pidi enesekaitseks tulistama. Ope Alaric ühelpool ja Damon teiselpool trelle puristavad selle humoorika uudise peale lonti, aga võmm on vankumatu, ei lase opet kongist välja. 



Elena ja inim-Matt jooksevad maratoni. Ähkiv Matt karjub ees liduvale Elenale, et Bonnie ema on otsustanud vampiiriks hakata.

Elena jookseb nüüd ummisjalu vangimajja, kus Damon pakub talle, et ta võib tohtripreili keele pisikesteks tükkideks närida ja tükid oravatele süljata (ei mõtlend ise välja, nii ütleski). Siis lisab veel, et ilmselt Bonnie emal on praegu sitt olla, et äkki peaks lasanjet saatma.

Emo Stefan on tagasi, istub oma kirjutuslaua taga, jõllib päevikut ja toksib sõrmusega lauda. Tuleb Damon: „Kallis päevik, koopaorav küsis täna, et mis mu nimi on. Ütlesin, et Joe. See vale jääb mind igavesti vaevama.“



Damon tahab Stefaniga hängida.

Järgneb meenutus aastast 1912, kui vennad Salvatoreid tulid linna onu Zachary (?) matustele ja linnas möllas sarimõrvar (nagu ka tänapäeval. Wow).

Aastal 1912 leiab aset sisutu dialoog tigeda Damoni ja leebe Stefani vahel.



Tänapäval istub Klaus Barbie  proua linnapeaga puhvetis ja uurib, et kas see linna puuseltsi pealikuna ehk teab, kus üks õige vana ja võimas tammepuu võiks kasvada. Linnapea pakub, et ju võeti maha ja tehti majaks. Selgub, et tol vana ajal olid saekaatrimehed Salvatoreid.

Klaus Barbie püüab Damonilt ja Stefanilt teada saada, et kas neil on kusagil peidus palgiloetelu, aga Damon arvab muidugi, et asi on tema hunnitus seksapiilsuses ja teatab daamile, et „mis sa tühja lobised, kui seksi tahad – küsi!“ Klaus Barbie arvab, et ta peaks ennast siis küll enne käpakile jooma. Damon vastu, et „ära nüüd piparda, kepp oli ju imehea!“



Nüüd siirdume tagasi aastasse 1912, et vaadata üle üks hot babe. SAGE. See on ta nimi ja Damon on muidugi temaga seksinud. Jutuks tuleb ta sellepärast, et Stefan arvab, et äkki vampiir tappis siis tookord ja ka nüüd kõik need peened asutajatekogu liikmed.

Sage on seksapiilne punapäine poksija. Klohmib turskeid mehi, bikiinid seljas ja veatu sonks peas. Sage kutsub Damonit endaga poksima, aga Damon ei taha. Sage pistab talle dollari püksi.''



Elena püüab parklas tohtripreili südametunnistusele koputada, aga preilna ütleb kuldsed sõnad: „Sa haletsed alkohoolikust piirialast tüüpi isiksusehäirega vampiirikütti, keda sa isegi ei tunne. Ise sa muidugi deidid vampiiridega nii et mis sa imestad, et su lapsehoidja on mõrtsukas.“

Nüüd on küll mõneks ajaks kõigil suud vett täis



Elena ja inim-Matt murravad nüüd doktori korterisse sisse ja sobravad ta kapis. Leiavad sealt mingi kohtumeditsiinipaberi, mis ope Alaricu süüst vabastab ja Elena vaarisa narmendava päeviku.

Damon pillub baaris noolemängu ja arutleb, et ega vist tohtripreili ikka ei saa mõrvar olla, sest ega siis naine ei jaksa kolme täismeest tappa. Võrdõiguslikkuse volinikuks ülendatud (või alandatud) Klaus Barbie käratab seepeale, et „jutt on seksistlik ja mehe tapmine on naise käes käkitegu!“ (praegu lõi kohe piste rindu. Kus Endel on?!)


Stefan istub ja joob viina ja tema ees seisavad Damon ja Klaus Barbie, kes kõva häälega ta päevikut ette loevad. Keset baari.

Tere tulemast aastasse 1912, kus Damon majanukataga naist imeb. Sage tuleb ja ütleb, et ega’s naine pole pelkalt imemiseks, naine on ikka nautimiseks. Damon vastu, et äi teda see seksivärk ei huvita. Siis viib Sage Damoni poksimatshile tagasi ja näitab talle naisi. Ütleb, et ära neid litse vaata, vaata neid vaikseid, ontlikke daame, need on kõige himuramad, bel ami (kallis sõber). Õpetab poissi, et põnev on neid võrgutada ja sundida neid paluma. Damon toksib kinganinaga kruusa: „aga kui nad ei palu!“ Sage muheleb: „Sa oled ju vampiir, pane paluma!“ Damon valibki kohe kurguni kinninööbitud daami välja ja siirdub võrgutama.



Elena ja inim-Matt on endiselt doktori kapis ja nagu ikka – doktor saabub koju! Kõnnib kolinal toas ringi, vahetab jopet ja läheks justkui välja, aga kui Elena kapiukse avab, siis seisab doktor uksetaga kuri nägu peas

Elena ja inim-Matt on nüüd võmmilasse viidud ja proua sheriff riidleb nendega.

Stefan kaapab samal ajal baarist minema ja tema kannul Damon ja Klaus Barbie. Damon arvab, et pole hea, et Stefan sedasi hoobilt inimverest loobub, et võiks ikka tasahaaval. Damon püüabki kohe kõrvaltänavalt ühe blondiini ja võtab sellel nö. korgi maha. Siis hüüab, et „ae Stefan, tule rüüpama!“

Stefan sõimab ja möirgab natuke, aga lõpuks ikka rüüpab. Just samal momendil juhtuvad mööduma Elena ja inim-Matt. Elena maigutab natuke suud, Stefan kõverdab verist molli, õhus on tunda KURBUST.



Nüüd mängib hingekriipiv ballaad, Elena ja inim-Matt istuvad Elena köögis ja Matt toob mõlemale tühja teetassi. Vaatavad neid tasse ja Elena mõlgutab, kuidas ta vampiiridesse armus. Pajatab, et talle meeldib kõige rohkem see, et siis peika ei sure kunagi ära. Ja noh, et Damon on lihtsalt nii kuum tükk.

Siis tekib selline imelik vaikus, sest kõigile meenub korraga, et inim-Matt oli ju ise ka kunagi Elenasse armunud…

Matt tõmbab siis taskust Elena vaarisa päeviku, seletab et pani selle pihta kui võmm ja doktor Elenaga õiendasid. Ja tulevad järjekordsed kuldsed sõnad: „Vahel on hea, kui oled linna ainus tavaline inimene, keegi ei märka sind, oled nagu nähtamatu.“

Vanglast vabastatud ope Alaric tuleb koju ja embab kõiki.



Stefan emotseb kamina ees. Tuleb Damon ja proovib teda erinevate mõnitustega lohutada. Ja pärast kohmakat dialoogi suundume meenutustes tagasi aastasse 1912, et vaadata, mis juhtus Stefaniga viimati kui ta ütles Damonile, et tal abi vaja pole.

Juhtus see, et mees sattus hoogu ja hammustas naisel pea otsast. Aga ta ütles siis pärast kurvalt ’palun vabandust’ ja üritas pead kaela otsa tagasi suruda nii et ALL GOOD!



Mõlemal mehel on selle mõlgutuse peale silm märg. TISSUE WARNING

Damon: seekord ma kavatsen sind abistada, et sa metsikuks ei läheks
Stefan: miks?
Damon: sest praegu oledki mul veel ainult sina alles!



Elena sirvib diivanil oma sugulase iidset päevikut ja selgub, et tegemist polegi mingi vanavanaonkli päevikuga vaid hoopis tolle tütretütre omaga, kel lõpuks kupli all segi keeras. Päevik on lõpus uhkelt soditud ja dramaatiline.

Tuleb ope Alaric ja räägib piinlikusest punastades, et Elenal ei tasuks tema pärast nii palju muretseda, et ta kusagile sisse murrab.

Elena: kelle pärast ma siis veel muretsen kui mitte sinu pärast?
Ope: a mina peaksin ju sinu eest hoolitsema, kuigi mul tuleb sitalt välja
Elena: lepime siis kokku, et hoolitseme vastastikku teineteise eest (take care of eachother)

Piinlik vaikus

Ope: nõus



Oo, süda, vaiki! Damon istub ja männgib KLAVERIT. Kurb meloodia. Pakun, et Elena lullaby.

Stefan leidis kapist vanade ajalehtede väljalõigete kogu, kus on kirjas, et Elena vanavanavanvana…onu (?) tütretütar Samantha  tunnistas kümme aastat pärast eelmisi massimõrvu üles, et tema vist ikka tappis. Pisteti hullumajja. Damon leiab, et tegemist on KUMMALISE looga, sest ta mäletab täpselt, et ta justkui tappis ära selle Samantha ükskord nii möödaminnes.

Doktoripreili koputab ope Alaricu uksele ja see hakkab juba ebaviisakalt daamile ust näkku lööma, kui preili kisab, et ÜKS TÄHTIS JUTT!

Elena loeb hullu päevikut, kus see kurdab, et aega on hakanud kaduma kusagile. Samal ajal vennad Salvatoreid arutlevad, et ju tal siis oli see võlusõrmus, kui ta uuesti ellu ärkas. väikse arutelu tulemusel jõutakse selleni, et elluäratavaid võlusõrmuseid on kaks – üks on vend Jeremy käes ja teine… ope Alaricu sõrmes. OHOOOOO! Kas ope Alaric on tegelikult hull naine?!

ei. siiski mitte :(

Tohtripreili selgitab Alaricule, et tal on äkki mäluaugud ja ta ehk ei mäleta, kuidas ta vabal ajal inimesi tapmas käib. Et no küllap see on selle sagedase suremise ja elluärkamise kõrvalnäht. Alaric ajab vastu  kuni tuleb Elena päevikuga ja teatab nuttes, et krt, vist tõesti ongi nii, sest näe Samantha hakkas ka lõpuks inimesi tapma. Kisub krt süngeks…

Lõpetuseks pilt pissivast Edwardist!


 have a nice evening :)

21.3.12

kaubanduslikke teadaandeid

Sky’l on salajane minevik. Matnud tõe oma traumaatilise lapsepõlve kohta sügavale sisimasse, on ta müsteerium isegi endale.

Uues koolis alustades silmab ta esimesena Zedi. Poiss kõmbib koridorides kui jumalasarnane olend surelike seas. Sky on rabatud, kui poiss tema vastu huvi tunneb, aga Zedi ja Sky jaoks on nende suhtes rohkem kaalul, kui tüdruk esialgu aru saab.

„Ma leian su, Sky“ on esimene raamat vendade Benedictide lugudest, mis räägivad eriliste võimetega perekonnast. Selles hingeliigutavas teoses põimuvad romantika ja müstika, ning lavale astuvad kangelased, kellesarnaseid pole enne nähtud.

Autor Joss Stirling elab Oxfordis Inglismaal. Ta on abielus ja kolme lapse ema.

18.3.12

Õudne



meil on küll Edward Culleni telefoninumber, aga seda me jagame ainult käest-kätte, näost-näkku, olles eelnevalt konsulteerinud oma Horvaatia kolleegidega.

p.s. hirmsa kolina ja ulgumise saatel läheneb Vampire Driazi 3. hooaja 16. osa ülevaade. äärmiselt ängsti ja MEHINE