Lõpetan lugemist.
22. peatüki alguses on Rosalie jälile saanud Edwardi ja Bella Lepingule.
Bella astub kaitsvalt Edwardi ja Rosalie vahele ja ütleb vihaselt, et see on eraasi ja pole Rosaliega mingit pistmist.
Edward langeb näost ära ja kisub Rosalielt paberi.
Mida see värdjas sinuga teinud on, Bella, kriiskab Rosalie.
Bella meenutab ja punastab. Pole sinu asi, ütleb ta.
Kust sa selle paberi said, Rosalie, küsib Edward mahedal toonil.
Pole oluline, vastab Rosalie ja punastab.
Edward vaatab talle pingsalt silma ja Rosalie vastab hüpnotiseeritult: pindžaki taskust, Bella magamistoast.
Edward läheb kamina juurde ja põletab kirja.
Edward uurib, kas Rosalie on sellest kellelegi rääkinud.
Ei, ei ole, isegi Emmetile mitte.
Aa, kle, ütleb Bella Rosalie, see on üks vana asi, ära seda pane tähele tead, meil on Edwardiga kõik jõle hästi, eestikas!
Rosalie ei taha hästi uskuda.
Edward tuleb ja embab demonstratiivselt Bella õlgu. Ise vahib tigedalt Rosaliet.
„Rosalie,“ ütleb Edward, „Bella on teinud mulle seda au ja nõustunud saama minu abikaasaks.“
Rosalie kääksatab.
„Jah, nii see on, me abiellume,“ ütleb Bella sulnilt. „Anname sellest ametlikult täna õhtul teada.“
Rosalie lõug vajub aeglaselt põrandale.
Rosalie korjab oma lõua põrandalt, hakkab meeleliigutusest nutma, embab Bellat, soovib õnne, palun Edwardilt vabandust ja lubab e-kirjast mitte kellegile mitte kunagi rääkida.
Edward, Bella ja Rosalie lähevad rõõmsalt suurde saali, kus seisab müriaad külalisi, kes kõik Edwardile maruliselt aplodeerivad. Palju õnne!
Tõstetakse tervitusklaasid ja kõik rüselevad Edwardit õnnitlema. Kõige ees jookseb Saagimimutt.
Bella ja Saagimimutt vahetavad võltse viisakusi.
Siis tõstab Edward oma shampagne-klaasi ja köhatab. Rahvamass vaikib.
„Lugupeetud daamid ja härrad,“ ütleb Edward ja teeb väikse dramaatilise pausi.
„Tänan, et te kõik siia kokku olete tulnud ja minu pärast muret tundsite. Eile oleks ma peaaegu lusika nurka visanud, täna aga seisan rõõmsalt teie ees. Ja miks olen ma nii rõõmus, daamid ja härrad? See kaunis neiju, Isabella Marie Swan, on lubanud tulla mulle naiseks.“
Kõik ahhetavad, mõned naised on vihased, Saagimimutt eriti.
Kostab paar käteplaksu.
Siis tormiline aplaus.
Edward võtab Bella lõuast kinni ja annab kerge musu. Sosistab: varsti sa oled minu! Bella sosistab vastu, et ta on ammuilma Edwardi oma. Seadluslikult, sosistab Edward vastu.
On suur grupikalli, puntratants, üldine musutamine ja patsutamine.
„Aga kus Bella kihlasõrmus on?“ küsib Alice.
„Sõrmuse me valime pärast Bellaga koos“ põrnitseb Edward Alicet.
Doktor Kolba ja Edward lähevad teistest külalisest eemale ja sosistavad midagi, pead koos. Kindlasti räägivad Victoriast! Bella püüab pealt kuulata, aga ei õnnestu.
Kui kogu kamp hakkab kööki sööma minema, lükkab Alice Bella kõrvaltuppa, annab põuest plaskust suure klõmmi samakat ja räägib, et neil Jasperiga asi susiseb. Alice küsib Bellalt nõu, sest neil on väike probleem, Jasperi meelest on see lugu natuke nagu ... incestuous, kui tema vend ... õde.
Ma nüüd väga vabandan, aga ma ei mäleta kes krt see Jasper siin raamatus üldse oli, ja kas ta oli kellegi vend või õde. Aga probleemi pole, sest kõik on lapsendatud anyway.
Bella annab tarka nõu, et ärgu noored kiirustagu! Alice ütleb, et wtf, ise tunned Edwardit kaks nädalat. Bella pahandab ja ütleb, et see on teine asi. Ja kui Alice nõu tahab, küsigu Rosalielt. See teab kõike.
Alice lidub Rosaliet otsima, Bella võtab sõõmu samakat. Tuppa sahiseb Saagimimutt ja sulgeb selja taga vaikselt ukse.
Bella pea sumiseb samakas ja ta vahib ülbelt Saagimimutile otsa. Vahetavad mõnitusi.
Saagimimutt kisab, et Bella ei tee Edwardit õnnelikuks, Edwardil on erivajadused!
Bella kisab vastu, et mida teab see vana poistepilastaja mutt Edwardi vajadustest! Rada vabaks!
Saagimimutt viibutab kondist sõrme Bella suunas ja sisistab, et kullakaevaja Bella tegi praegu suuuure vea.
That’s it! Bella viskab plaskust kogu samagoni Saagimimutile vastu vahtimist ja tühja plasku takkajärele talle vastu pead.
Saagimimutt röögatab ja tahab söösta Bellale kallale, aga kukub käpakile, kui Edward ukse tal selja taga äkitsi lahti lööb.
Saagimimutt ajab ennast püsti, pühib samagoni näolt ja kriiskab, et tema oli parim, mis Edwardi elus juhtuda sai, Edward oli allakäigutrepil kui Saagimimutiga kohtus aga vaata milline Edward nüüd on – rikas, edukas... Universumi Maaster!
Edward solvab Saagimimutti kuidas jaksab. Bellal on piinlik.
Siis tuleb Esme ja käratab Saagimimutile, et see oma räpased hooraküüned tema poisust eemale hoiaks, laksab vastu lõugu ja viskab muti majast välja.
Esme palub Bellal toast lahkuda, et ta saaks oma pojaga paar sõna vahetada. Privaatselt.
Bella läheb välja, paneb ukse kinni ja surub kõrva vastu ust.
Esme pinnib Edwardilt kogu Saagimimuti loo välja.
Keset kõige põnevamat kohta tuleb mingi mõttetu külaline segama ja Bella jookseb Edwardi lapsepõlvetuppa varjule.
Bella viskub Edwardi voodile, kaisutab patja ja arvab, et noor pruut ei peaks selliseid stseene pealt nägema. Tal on endast kahju. Siis rõõmustab ta, et Esme sai jälile ainult Edwardi ja Saagimimuti noorpõlvesuhtele, mitte aga Edwardi erivajadustele.
Siis hakkab Bella nuuksuma, mõtleb vaese Edwardi peale, et vale polnud mitte see mis ta tegi nende kantsikute ja nuutidega, vaid miks ta seda tegi.
Bella löristab nutta ja püüab ennast lohutada mõttega, et ta on nüüd Edwardi sellest kõigest terveks teinud.
Siis tõuseb Bella voodilt, võtab seinalt Edwardi bioloogilise ema, selle mõnuainesõltlasest lõbulinnukese pildi ja läheb sellega peegli ette. Kõrvutab oma peegelpilti fotoga ja enam ei näe ta mingeid sarnasusi! Juuksed on mõlemal tumepruunid ... aga Bella toon on ilusam, pruunim. Bellal hakkab kohe kergem.
Bella hakkab pittu tagasi minema, trepi peal kohtab Edwardit. Musutavad. Edward palub andestust, et Bella niisuguseid asju tema pärast pidi läbi elama ja räägib, et ta tunneb ennast vabastatuna.
Lähevad pittu tagasi. Kõik on juua täis, Esme röögib karaoket laulda, Rosalie magab laua peal, Alice oksendab supitirinasse.
Mehed seisavad kobaras teleka ees, õllepudelid käes ja vahivad jalkat.
Edward võtab Bella käest kinni ja viib ta häärberist välja. Öös on hallid varjud. Üle lahe särab suur kuusirp, mille peegeldus vee peal sillerdab.
Edward ja Bella jalutavad käsikäes sumedas öös.
Kas sa maja ostsid ära, küsib Bella.
Ostsin, vastab Edward.
Mul on hea meel, ütleb Bella.
Bella näeb paadikuuri ja hakkab kihistama, kui meenutab viimati seal oldud aega. Edward hakkab ka kihistama ja vinnab Bella õlale. Bella kiljub ja Edward tümistab paadikuuri poole joosta.
Kuuri uksel jääb Edward närviliselt seisma. Bella silitab õrnalt Edwardi bakenbarde ja Edward pomiseb midagi arusaamatut. Siis avab ukse.
Bella ahhetab üllatusest. Tuba on lilli triiki täis. Keegi on maha pannud jalkamuru ja kujundanud paadikuurist romantilise lehtla. Seintel plingivad jõulutuled ja laes on väiksed aialaternad.
Väääu, ütleb Bella.
Sa tahtsid lilli ja romantikat, ütleb Edward tagasihoidlikult, palun, siin ongi.
Väääu, ütleb Bella.
Edward laskub ühele põlvele.
Bella hing jääb kinni.
Edward võtab taskust suure koleda ovaalse kiviga sõrmuse ja ulatab selle Bellale.
Edward: I'm from a different era, things were a lot less complicated. And if I'd were met you back then I would have courted you, would've taken chaperoned strolls, iced tea on the porch and...I may have stolen a kiss or two but only after asking your father's permission. I would have got down on one knee and I would have presented you with a ring.
[he puts a small ring box in her hand and kneels in front of her]
Edward: This was my mothers. Isabella Swan, I promise to love you every moment forever, would you do me the extraordinary of honor of marrying me?
[after a pause]
Bella: Ok
[she goes into his arms and they kiss]
Aga väljas, paadikuuri taga põõsas kükitab Aro Volturi. Tema punased silmad põlevad ja perse on ühe koha peal kükitamisest kange.
Aro rüüpab lonksu süütevedelikku. Helikopteri lugu oli kiiruga kokku klopsitud, heakene küll, see ebaõnnestus. Aga Cullenid on Volturisid alahinnanud. Nii see ei jää. Sest Aro Volturi teab saladusi...
Arol ei ole kuhugi kiiret.
Ta ootab oma hetke.
Sigaretiots Aro Volturi valgete sõrmede vahel hõõgub veripunaselt.
Teise raamatu lõpp.
