Thanks Jennifer (Oops!)
kuna ma olen hetkel sõnatu, siis vastan selle fotoga endast ja pahbiirist. autogramm lisandub hiljem.
Eesti Vedelik - Tule! Vaata! Imesta! (Peale ürituse algust välja enam ei pääse)
Toas hakkab Bellale silma kolm asja – esiteks pole Edwardi toas voodit, teiseks on seal hiidsuur söögilaud ja kolmandaks on seinal suur pannoo erinevat värvi ja suurusega prill-laudadest. „Aapo Pukk,“ ütleb Edward. „Bella“ ütleb Bella. Piinlik paus. „Ebatavalisus tavalisuses“ köhatab Bella. Selle sisuka mõtteavalduse peale jääb Edward Bellat tähelepanelikult silmitsema.
Siis, peale seda kui Bella on mitu korda Edwardi uhke pilgu all toolist mööda istunud ja käna käinud, võib intervjuu alata. Bellale tundub, et Edward nagu natuke mõnitab teda. Aga ikkagi, kui ilus mees!!!
„Nii noor ärimees ja nii edukas! How come?“ küsib Bella.
„Vaadake, ma ei ole arg inimene. Ratsutan meisterlikult, ujun kaugele ulgumerele hirmu tundmata.“
„Ah...ah“
Bella loeb paberilt järgmise Rosalie küsimuse. „Vabal ajal mis teed?“
„Vabal ajal on mul käsil heategevusprojekt, mille tulemusena peatselt pole maailmas enam vaesust ega näljahäda.“
„Mkay!“
„Olete adopteeritud, kuidas sellega on?“
„Sellest me praegu ei räägi,“ ütleb Edward ja vaatab saladuslikult otse kaamerasse. Teiseks, kolmandaks ja neljandaks (jagatuna kaheks) osaks on ka materjali vaja.
„Kas pede oled?“
„MIS?“ Edwardi kaunid silmad muutuvad korralt punaseks ja lähevad punni.
„Paberil on kirjas küsimused, ega ma neid ise välja ei mõtle!“ hakkab Bella nutma.
Edward seisab ja vahib teda vihaselt. „Oled siis vä?“ küsib Bella ninaga löristades.
„Ei ole, Isabella“
Kuradi kontrollfriik, mõtleb Bella pahaselt ja nuuskab häälekalt nina. Aeg on see perssekukkunud intekas nüüd lõpetada, oma väärikuse riismed kokku kraapida ja koju Kanadasse sõita. Bella tõuseb püsti.
„Mis peale kooli teed“ küsib Edward
„?“ vahib Bella tummalt vastu.
„Meil on siin praktikandikoht vaba“
„Jätan meelde“ ütleb Bella värisedes.
Siis saadab Edward Bella oma toast välja, topib talle mantli selga ja patsutab. Aga tegemist ei ole labase seksuaalse ahistamisega vaid romantilise zhestiga.
Faaaaaakkk kui ilus mees ikkagi, mõtleb Bella ära minnes.
He really is very, very good-looking. It’s distracting. His burning gray eyes gaze at me.
“Isabella,” he says as a farewell.
“Edward,” I reply. And mercifully, the doors close.
*
Sellega ongi mul esimene peatükk ära loetud.
Kõigepealt on siin pikalt juttu sellest, et copyright ja kõik pannakse vanki! Ja et tegemist on väljamõeldisega ja kõik nimed, kohad ja sündmused on autori peast tulnud ja täitsa väljamõeldud. No kamoon, kõik teavad et Edward, Bella ja Jacob on päriselt olemas. Kes nüüd vanki läheb? Aa, pun ka! Any resemblance to actual people living or dead, events or locales is entirely coincidental. Ah-ha-ha-ha-haa! See on ju selge viide Edwardile! Kindel vanki-minek. Aga heaküll, selle oleme nüüd selgeks teinud. Edasi. Ahsoo, edasi tuleb jutt sellest, et ema ja kahe mehe naine ja blaa blaa armastab sügist ja blaa kitkub midagi ... blaaa ... FIFTY SHADES OF CULLEN.
Agghhhrrr, pühendatud on raamat abikaasale, terekturile, tähekombinatsioonile, mingitele asotsiaalidele kes punkris elavad, veel ühele tähekombinatsioonile, kellelegi kes on ta kohtusse kaebanud, amanda learile, ja veel kolmandale tähekombinatsioonile.
FIFTY SHADES OF CULLEN
Lugu algab sellega, et Bella seisab peegli ees ja kammib juukseid. Bella ema ja isa on lahutatud, praegu elab ta samas linnas kus ta isa, ühes väikeses vesises linnas. Ja käib koolis. Ülikoolis, loomulikult. Matsid! Ülikoolis töötab ta koolilehe toimetuses koos oma imeilusa vampiirist sõbranna Rosaliega. Sõbranna on kokku leppinud kohtumise salapärase miljonäri härra Culleniga (vend), et temast koolilehte väike speedo-teemaline uudisnupuke kirjutada. Kahjuks pole Rosalie saanud kiirete töökohustuse tõttu täita oma vampiirikohustusi ja nii ta ärkabki ükshommik üles, silmad punased ja kõht valus. Ei aita midagi! Tuleb minna väikseid armsaid nänusi ja kitsekesi jahtima ja vennaga intekat teha ei saa. Samas jällegi koolilehes töötamise on selline prestiizhne värk, oleks intekat ikka vaja ka. Aga kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem, Rosalie kutsub Bellat oma päästevestiks ja Bella kammib juuksed peadligi ning roolib Rosalie uhke bumeriga, ei merssiga, vastu oma saatusele. Bellal omal on vana romu kastiauto, sellega ei sobi saatusele vastu sõita.
Peale tükki roolimist on Bella metsatukas, suure uhke Naiki-excecutivi klaasist maja juures. Majauksele on veel suurte kullast tähedega maalitud CULLEN, et ära ei eksiks. Bella on selline emo, põeb oma kampsikut ja koledaid saapaid, sest Cullenite majas on kõik väga blondid, imeilusad, klaasist, metallist ja nahast. Kaasa arvatud turvamehed, kes miskipärast Cullenite maja liftis elavad. Aa, ilmselt pärastlõunane snäkk!
Bella on edasi emo, mõtiskleb kuidas ta meelsamini loeks classic brrrrrtish romaani. Raamatukogus. Nagu me kõik! Siis arvab et ju see Cullen on mingi neljakümbine hästisäilinud vanamees. Peale sutikest ootepausi rebib Bella Culleni toa ukse lahti ja kukub mauh näoli maha. Kellegi õrnad jääkülmad käed tõstavad Bella pehmelt põrmandult üles… taamal mängib kaarte Debüüssi ... ja voilaa! kroassaan! selgub et Edward on noormees, mitte vanamees!
“I’m Edward Cullen. Are you all right? Would you like to sit?”
So young – and attractive, very attractive. He’s tall, dressed in a fine gray suit, white shirt, and black tie with unruly dark-copper-colored hair and intense, bright gray eyes that regard me shrewdly.