Cullen
as told by Edward
„Tegelt?“ küsib Bella ja neelatab kuivalt. Arusaadav – mu kepiteksad erutavad teda. Astun Bellale lähemale. Aeglaselt, nõtkelt… ma olen nagu panter!
„Vinged püksid.“ Vaatan alla ja näen, kuidas Bella mind himuralt piidleb.
"Ma saan aru, et sul on mingi probleem?“ Võtan taskust paberi, millele on välja prinditud Bella email ja kõigutan seda ta ninaees. Ma prindin kõik oma emailid välja. Internet on kaduv ja arvutid ainult masinad, aga paber - igavene.
„On“. Bella hingeldab, kui ma oma nina tema oma vastu panen. Vahin teda pingsalt ja meil mõlemal lähevad silmad nina juurde kõõrdi.
Bella astub sammu eemale ja küsib, miks ma tagasi lendasin. Õudne, mul on sellest näägutamisest kõrini, oleksin pidanud oma erekat ta vastu hõõruma, siis ta oleks paigal püsinud.
„Sest sa ei pidanud sõna.“ Valetas ju – ütles, et joob kodus, aga läks baari. minul on õigus.
Bella vehib kätega: „Edward, ma olen naine! Naised muudavad meelt! Ma ei osanud arvata, et sa tuled sellepärast tööreisilt tagasi!"
Noh, olgu… seal oli nagunii igav ja ma ei saanud aru, mis asja seal aeti, aga mis mõttes nagu, et… „Sa muutsid meelt?"
„Jah.“
Ma ei saa mitte midagi aru. Mida see siis nüüd tähendab? Kuidas saab meelt muuta? On tal mingi haigus? Mis tal viga on? Ta pole ju veel 30-aastane… mitte midagi ei saa aru…
„Viimati olin ma nii vihane siis, kui Victoria su vanas väikeses korteris oli.“ Täiesti nõme. Mulle ei meeldi, kui inimesed sedasi suvaliselt toimetavad. Ma pean asju teadma!
Bella vaatab mind nagu jumalat. Väga hea.
„Ma ei oska seda viha ohjata. Täna hommikul ma tahtsin sind kõvasti karistada.“ Sellest ka püksivalik, eksole.
Bella sosistab: „Sa kartsid, et teed mulle haiget?“
Keeran draama vilinal põhja: „Ma ei saanud ennast usaldada!“
„Edward, ma tean, et saa ei teeks mulle kunagi füüsiliselt haiget.“
noh olgu, võibolla mitte, aga ei maksaks nüüd kohe ka sedasi 100% kindel olla, ma olen ikkagi DOM! Vaatan teda vidukil silmadega ja muigan: "Tead või?"
„Ma tean, et sa ähvardasid niisama ja et sa ei kavatsenud mind oimetuks peksta."
Ülbe kuidagi. Ja liiga enesekindel. Praegu annaks küll paar litakat pikendusjuhtmega rsk… „Aga ma tahtsin.“
„Ei tahtnud.“
Kust sa tead, mida ma tahtsin või ei tahtnud?! Ma ei taha enam rääkida. paneme illi.
Pakun välja, et võiks voodisse minna, aga Bella tahab rääkida. Jube.
Mida ma pean siis nüüd rääkima. „Ma tahan sind kaitsta.“ Näiteks.
„Ma pole laps!“
Võtan Bella kanni pihku ja nühin oma erekat ta vastu: „Seda ma tean, pr Cullen." ewww... natuke nilbelt kukkus vist välja, aga no ma ei tea... keppi vist nagunii ei saa...
„Millest sa tahad rääkida? Mida sa teada tahad?"
„Kõike!“
No ma ei tea, see on nüüd küll lai topic, sedasi ma istun homseni kepita. Istun Bella kõrvale diivanile ja mu erekas teeb valu nii et ma langetan pea hetkeks kätele. Silme eest on must. Kui ma pea tõstan, siis Bella vaatab mind murelikult. Mure ongi SUUR, Bella! Fuck!
„Küsi!“ lasku siis käia.
„Miks su perekonnal ka lisaturvad on?“
„Aro ohustas neid. Tal oli arvutis nende kohta infot, eriti Carlisle’i kohta.“
„Miks tema kohta?“
„Ma ei tea veel. Kepime?“
„Räägi edasi!“
„No seal oli erinevaid asju, aga see käib asjaga kaasas kui oled tipus ja kuulus. Me arvasime, et ta tahab mu maja maha põletada või…“
„Või?“
„Võileiba tahad? Ma tahan sind toita.“ Topin ta suu sinki täis, siis on vait.
„Ise teed süüa?“
„Sul peaks minusse rohkem usku olema,“ ütlen ma ja käsin Bellal silmad kinni panna. Ta panebki, aga ta piilub. Õnneks on mul teksade tagataskus üks siidsall, seon sellega Bellal silmad kinni.
Lähen kapi juurde, võtan juustu ja teen omale võisaia. Bella seisab keset kööki ja hingeldab, aga on vait. joon pakist lonksu maasikajogurtit. sedasi on hea ja rahulik, pole neid tüütuid küsimusi. Panen makaronid mikroahju sooja.
„Ma tahan sinuga rääkida.“
Neelan ampsu kiirelt alla ja köhatan: „Püsi paigal, Bella.“ Hammustan tomatit, see on hea ja mahlane. Banaani hammustan ka.
Teen veini lahti ja valan omale klaasikese. Nüüd on juba täiesti normaalne olla.
Viimase lonksu puristan Bellale suhu. Talle meeldib.
Makakad on valmis, hakkan neid välja võtma ja kõrvetan oma sõrmed ära. FUCK! Köök on ikka naiste koht, mehel pole siin midagi teha.
Bella imeb mu põlenud sõrme.
Söön makakaid ja vahepeal annan Bellale ka ampsu.
Kõht saab täis ja käes on kepiaeg!
Pakun välja, et läheks mängutuppa ja Bella on kohe käpp. JESS! Viskan ta omale õlale ja jooksen üles.
Koorin Bella kohe paljaks ja hakkan intensiivselt illi panema. Siis tõmban ta rihmadega risti külge. Vinge!
Ma arvan, et Bella tahaks teada, mida ma tegema hakkan ja sellepärast ma ütlen: „Ma ajan su täiesti hulluks! Täiesti!"
Bella judiseb rõõmust. Ma arvan.
Astun nõksa eemale, vaatan ja ei suuda oma õnne uskuda – mõelda, et ma olen selline mees, kellel on kodus puuristi küljes alasti naine, keda ma hakkan kohe erinevate vidinatega torkima ja siis pärast pistan rahumeeli paugu lahti. kes oleks võinud seda arvata?! kindlasti mitte see paks punapea kuuendast b-st, kes mind neljandas klassis terve aasta kiusas ja mu korra isegi kappi kinni pani. kes nüüd võidumees on?! MOI!
Sikutan Bella nipleid ja ta hakkab kiunuma. Sikutan edasi. Vahepeal katsun näpuga, et kas naine on juba niiske. On. Täitsa valmis.
Suskan sõrme sisse ja võtan riiulilt vibraatori. Bella muutub kohe jäigaks ja küsib, et mis see on mis sumiseb. mis see on, mis see on? mikser... "Vibraator." Hõõrun Bellat sellega, aga nii kui ta tulema hakkab võtan ära. Bella kiunub. Teen sedasi mitu, mitu korda.
„Eks ole vastik? Täpselt selline tunne nagu siis kui sa oma lubadust ei pea!“
Bella palub mind ja rabeleb risti küljes.
Võtan Bellal salli silmade eest ära ja näen, et ta pillib. Võeh… Mida värki…?
„KRASNÕI!“ ja Bella nutab, nuuuutab lahinal.
Ei, ei, ei, ei, ei, ei, ei, ei! Appi! Nüüd ta läheb jälle minema! AAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAPPPPPPPIIIIIII!
„Jeesus kristus, palun ei!“ rebin Bella kiiresti risti küljest maha.
Keeran Bella teki sisse ja asin ta omale kaissu. Hoian teda hästi kõvasti kinni, siis ta ei saa ära minna. mida ma siis nüüd tegin?! Mida ma valesti tegin?! Täiesti normaalselt tegin ju! Mama! Appi!
„Palun vabandust! Palun vabandust, Bella!“ õõtsutan ennast edasi-tagasi.
Bella käsib mul muusika kinni panna ja küsib, miks ma nii tegin.
Hakkan seletama, et orgasmikontroll on minusuguste dominantide puhul täiesti tavaline asi, aga mul on raske keskenduda, sest Bella niheleb mu ereka otsas.
Bella õiendab minuga. Ütleb, et ma ei tohi teda karistada ja et ma ise olla öelnud, et ma ei abiellunud allaheidikuga. seda ma küll ei mäleta. millega ma siis abiellusin?
Katsun illi panna, aga Bella jahub edasi. Jõuab oma jutuga kuidagi Saagimimutini välja ja teatab uhkelt, et mu ema arvab ka, et ta on pedofiil.
„Sa rääkisid temast mu emaga?“
„Jah, su ema oli väga pahane. Ta süüdistab ennast.“
„Uskumatu, et sa temaga sellest rääkisid!“ mul sõidab katus täitsa ära.
„Ma detailidesse ei laskunud.“
Mu erekas on kadunud. „Isale ka rääkisid?“
Bella ütleb, et isale ei rääkinud ja käsib mul Aro kohta rääkida. Ma arvan, et kui ma üldse kunagi enam seksida tahan, siis siin toas igatahes mitte. süda on täitsa paha.
„Aro on süüdi, et mu kopter alla kukkus ja mu maja garaažist leiti tema kaubik.“
„Mis seal siis oli?“
„Madrats, hobuste unerohi ja kiri mulle.“ Ja see ei olnud armastuskiri!
Bella vaatab mind kulm kipras: „Mis seal kirjas siis oli?“
Oli mis oli! Kole kiri oli! „Aro tuli siia selleks, et sind röövida!“ Vot nii! VOT NII!
„Pask.“
Hõõrun oma siniseid mune: „On pask.“
„Miks ta seda teeb? Täiesti arusaamatu.“
„Ega ma ise ka aru ei saa. Asja uuritakse, aga tundub, et asi sai alguse Sindist.“
„Sindi?“ Ma näen, kuidas Bella silmad läigivad kui ta ilmselt mõtleb, kes on Sindi ja kunagi ma tundsingi ühte Cindyt, ta oli võimleja, suutis ennast sõlme keerata nagu…
„Jeah.“
Tundub, et Bella hakkab jälle nutma: „Ma ei saa aru.“
Ah ok, oleme tasa, sai nalja ja keppi ei saanud kumbki. „Bella, ma sündisin Sindis.“
Cullen
As told by Edward
Turvamehed kannavad mu lõdva keha lennukisse ja tõmbavad rihmadega tooli külge. stjuardess valab mulle allikavett huulte vahele. kuulen, kuidas turvamehed räägivad, et soomlane Eero tungis teenijate lifti kaudu mu suurde katusekorterisse. tal oli tunke seljas ja käes nahkkindad. pruunid. see tundus Tom Sawyerile kahtlane ja nad võtsid ta vahele. Lõid ta oimetuks ja nüüd ta lebab mu elutoa parketil.
Mul on natuke vastik mõelda, et ta võib sinna ilastada või võib juhtuda, et ta kaotab teadvusetuna kontrolli oma põie üle. Aga ennekõike on mul hirm! Kohutav halvav hirm! Ma oleksin ju võinud kodus olla! Ma oleksin maganud ja soomlane Eero oleks uidanud mu suures katusekorteris ringi... oleks katsunud mu asju. oma pruunide nahkkinnastega. äkki ta oleks isegi mu suure katusekorteri koridoriderägastikus leidnud tee mu magamistoani! ta oleks ilmselt teinud katset mind kägistada! kujutlen ta pruunides nahkkinnastes käsi oma kõri pigistamas... mul on imelik tunne.
Stjuardess valab mulle jälle vett huulte vahele ja osa niriseb mööda kaela alla mu särgi sisse. Saadan ta minema. igavene plöterdis.
Bella on mulle automaatvastajale teate jätnud: „tsau, mina siin. Palun, ära ole kuri. Korteris juhtus väike vahejuhtum. Aga nüüd on kõik korras nii et ära muretse. Keegi ei saanud viga. Helista mulle.“
Esiteks! See pole lihtsalt korter vaid suur katusekorter. Teiseks – ma tean. Duh. Ja nüüd kui ma mõtlema hakkan, siis oli ikka räige vedamine, et Bella Valli baari jooma otsustas minna, muidu oleks soomlane Eero võinud hoopis teda kägistada. näiteks.
Jõuan koju kell neli öösel. Tahaks pikali visata, aga Bella teeb voodis meritähte ja ma olen omadega liiga läbi, et võtta ette pikk retk teise magamistuppa oma suures katusekorteris, seepärast istun ma voodi kõrvale tugitooli ja lasen silma looja. Umbes tunni pärast ma ärkan, sest kael on ebamugavalt kange. Teen paar pearingi.
Bella niheleb, avab silmad ja sosistab: „tsau."
Mul kael valutab ja aju tuikab. Märkan nüüd, et mul on käes klaas kollaka vedelikuga. Kui ma just klaasi ei kusinud, siis jõudsin ma veel öösel end täis juua. Raisk! Jube kass on peal!
Võtan riski ja maitsen, mis klaasis on. Kallan kõik korraga kõrist alla. Viski.
„tsau.“
„sa oled tagasi.“
„näib nii.“ Einstein.
Bella uurib arglikult, et kas ma olen vihane. Vastan, et ma olen palju enamat kui vihane. Ma olen fakken suremas! Mul pea lõhub, kõik kohad valutavad, ma olen pesemata, nälg on ka veel! Väga, väga paha on olla!
Bella proovib minuga juttu teha, aga ma lihtsalt ei suuda suhelda.
Siis hakkab Bella paluma, et ma poleks tema peale pahane ja ega ma suurt ei olegi. Suu kuivab ja silmad kipitavad… Bella palub, et ma poleks nii külm. Ja külm on mul ka jah!
„Bella, ma ei ole külm,“ vastupidi! „Ma põlen!“ Just! Midagi sellist… „Ma põlen…“ mis see sõna võiks olla… „raevust!“ nojah, close enough. „Ma ei tea, kuidas tulla toime nende…“ no krt, keel on täitsa sõlmes… „tunnetega!“ whatever…
Bella kargab voodist välja ja enne kui ma jõuan midagi teha hüppab ta mulle sülle. Armas halastaja jumal! Nüüd ma tõesti põlen! Ja korraga ma tunnen, et mul on kõva põiekas. Samas jällegi… tunnen kuidas hakkab kõvaks minema. Nuusin Bella juukseid.
Bella uurib, palju ma joonud olen.
„Miks sa küsid?“ Kas tundub, et ma olen täis? Sest ega ma ei mäleta, palju ma jõin. põieka järgi otsustades - mehiselt.
„Mul oli raske öö.“
Bella ütleb nüüd, et ma lõhnan nii hästi ja et ta magas sellepärast mu padja peal, et ta tahtis mu lõhna nuusutada. Tore on! Ma magasin tugitoolis! Istudes!
Bella suudleb mu kaela ja mul seisab juba nagu tala.
„Ma tahan sind karistada. Tahan sulle kohe kõvasti peksa anda.“
Bella judiseb: „Ma tean.“
„Äkki karistangi.“
„Ma loodan, et mitte.“
Aga ei, mul tuleb nüüd küll kohe püksi. Kamandan Bella magama tagasi ja kiman pellerisse.
Tulen tagasi, siis Bella juba magab norinal. Toon köögist klaasi apelsinimahla, panen selle öökapile ja ajan Bella üles. Käsin tal hakata mahla jooma. Siis sammun ise hästi aeglaselt ja kutsuvalt vannituppa. Seisan duši all ja mõtlen, et kas pipi sai vihjest aru… Sai!
Bella tuleb seisab mu taha ja hakkab mu selga musitama. siis paneb ta mulle käed ümber ja see mulle ei meeldi. Ütlen: „Ära!“
Kuulen kuidas Bella vaikselt ägab ja pöördun vaatama, et mis tal siis viga on. Bella silmitseb mu erekat ja ta kurb nägu läheb kohe rõõmsamaks. Saan aru, ta pabistas, et ma ei taha teda enam. Noh, ma ikka tahan!
„Ma olen su peale endiselt vihane,“ selgitan ma olukorda.
Bella kiunub, et midagi ju ei juhtunud, et ta polnud ju kodus.
AGA!
„Sellepärast, et sa ei suuda ühte lihtsat korraldust täita!“
Marsin vihaselt minema.
Tõmban omale raevukalt valge triiksärgi selga ja kihutan oma kabinetti. Võtan telefonil hääle maha, kõnnin edasi-tagasi telefon kõrva ääres, räägin ja teen nagu ajaksin tähtsaid äriasju. Ma olen nii vihane! Nii vihane!
Kui Bella uksevahelt sisse piilub, siis ma raputan vihaselt pead ja ta läheb minema. Istun mütaki oma nahast toolile ja võtan sahtlist paki mynthonit. Kõht on kole tühi. Hakkan kommi krõbistama. Ei, jube pohmakanälg on ikka. Lähen kööki ja köögimammi kannab mulle kiiresti hommikusöögi ette.
Bella tuleb trepist alla. On omal mokad punaseks võõbanud.
„Lähed kusagile?“
Bella hakkab seletama, et ta peab tööle minema ja ma olen üsna kindel, et ei pea ta midagi ja et mitte midagi ei muutu, kui ta neid raamatuid ei loe.
Bella pakub, et me võime rääkida õhtul, kui ma olen maha rahunenud.
Mida perset?! Ma olen täiesti rahulik! „Maha rahunenud?!“ karjun ma täiesti rahulikult.
„Saad aru küll, mida ma mõtlen.“
„Ei, Bella, ma ei saa aru, mida sa mõtled." minuga ei räägita sedasi! kas ta ei näe, kui ilus ja rikas ma olen!?
Bella tõmbub kühmu, ütleb, et ta ei taha kakelda ja küsib, et kas ta tohib oma autoga minna.
„Ei tohi!“ müristan ma.
„Olgu."
„See mees seal viib sind!“ osutan sõrmega ülikonnas mehele, kes ukse kõrval seisab.
Bella tuleb, suudleb mind alandlikult ja palub, et ma teda ei vihkaks. Ma ei vihkagi.
Bella pomiseb, et ma pole teda üldse suudelnud. Aga ma oskan väga hästi suudelda! Näitangi talle kohe, kuidas ma suudlen nii et maa must. Keelega. Bella on pärast täiesti püdel. Jackpot!
Bella läheb tööle ja ma lappan elutoas ajalehti. Palju on igast reklaami ja väike kaardike linnaosavalitsuselt südamliku luuletusega. Aga kõigi lehtede esikaanel on suur lugu sellest, kuidas soomlane Eero mu suures katusekorteris kinni võeti ja et tema pani ka mu serveriruumi põlema. AH VÕI NII?! Närakas! Paras, et mu turvamehed ta pikali virutasid.
Politsei tahab Bellaga rääkida ja ma saadan talle emaili, et ma ei taha, et ta jaoskonda läheks vaid olen käskinud jaoskonnal tema juurde tulla ja et pealelõunal tuleb politseiülem talle kontorisse.
Bellal läheb vastamisega kaua aega, oma kümme minutit ja siis kui ta vastab, siis ka ainult „okay“.
Mitte midagi enamat? Vajun musta masendusse. Äkki ma hakkan seda kaotama? lähen seisan peegli ette. No way! Ma olen endiselt vapustav!
Kohe tulebki Bellalt uus kiri. No ma teadsin seda! Aga ta kirja sisu on segane. üks küsimus: "mis kell sa eile otsustasid koju tagasi lennata?"
Eee…
Eeeee…
On see mingi konksuga küsimus? Ma vajan cool-olemiseks vihjeid. Vastan: "Miks sa küsid?" Ja jään ootama.
Seksundiga (typo mis jääb) tuleb Bellalt vastus: Ütleme, et uudishimust.
OMG! Mul jookseb juhe jummala kokku! Mõtle, kui ma nüüd valesti vastan! Non-coolilt! Ragistan ajusid. Ma pean õiget vastust teadma!
Bingo!
UUDISHIMU TAPPIS KASSI
Tadaaaaaa!
Bellalt tuleb vastus, kus ta räägib välja, et ta uurib seda, sest ta tahab teada, kas ma otsustasin tagasi tulla juba siis kui kuulsin, et ta Valli baaris lakub või siis kui soomlase kohta kuulsin.
Ma pean natuke mõtlema, mis siis nüüd õige vastus oleks. Vahepeal juhtub ka see, et ma saan farm heroesis kaks tundi piiramatult elusid ja teen järjest kuus levelit. Kuus!
Kui ma siis jälle oma postkasti vaatan, siis on Bella mulle tõsiselt hüsteerilise emaili saatnud. ta karjub seal suurte trükitähtedega, et ta teab nüüd, et ma tulin tagasi sellepärast, et ta ei kuulanud sõna ja läks sõbrantsiga välja, mis on vale, sest ma olin selle tagajärjel hoopis haiglas. Ja siis ta kirjutab veel suurte tähtedega, et ta on täiskasvanud naine jne jne jne lisaks õiendab ta veel, et miks ma pole talle rääkinud, mida soomlase arvutist minu kohta leiti ja lõpetuseks on veel hüüumärgiga, et tema on ka nüüd vihane.
Õudne. Mina täna koju ei lähe. naine on nii tige.
Kirjutan talle vastu, et ma olen ka fakken vihane ja arutame seda hiljem kodus. näost näkku.
Rohkem Bella ei kirjuta.
Mind tabab äkiline inspiratsioonihetk. tõttan koju, tõmban selga musta liibuva t-särgi, jalga punase kepitoa lõhkised teksad ja kui Bella töölt koju jõuab leban ma võrgutavalt klaveril ja sahistan magusalt: „Õhtust, pr Cullen. Tore, et tulite, ma ootasin teid.“
