Jätkan lugemist.
Kaheksanda peatüki alguses on Edward küürakil hiilinud oma appartementi vaatama mis toimub ja kas kurikael kes seitsmenda peatüki lõpus Bella autot pilastas, on äkitsi seal peidus. Bella ja turvameestekamp on järgi hiilinud ja passivad ärevalt esikus. Taylor-non-lautner nuuskab kurvalt varrukasse.
Bella seisab koos turvameestekarjaga, kõik hingeldavad närviliselt ja seisavad käed rippu. Bella peanahk sügeleb ja ta kikitab kõrvu. Kas on kuulda pistolipauke? Ei? Hea seegi...
Möödub sitaks palju aega.
Siis kustub valgus.
Kostab hingekriipivat viiulimuusikat.
Appartemendiukse alt on näha valguslootuskiir.
Uks avaneb kääksudes.
Kõik turvamehed haaravad oma signaalpüstolid.
Uksel seisab Edward.
“Tsaux” ütleb Edward “Pange oma lagritsapüstolid ära, õhk on puhas.”
Edward seisab uksel, juuksemopp sassis, silmad pilukil ja lõug pinges ja kaks ülemist särginööpi lahti. Väga sexikas. Bella läheb ja krabab Edwardit. Embavad.
Turvamehed klobistavad kihistades tuppa peldikut, seinakappe ja tubasid läbi otsima.
Bella on väsinud ja tahab tudule minna, Edward talutab ta magamistuppa ja kui Bella taskuid tühjendab, leiab Saagimimuti kirja. Ulatab selle pireda näoga Edwardile. Edward loeb ja läheb tigedaks nagu herilane. “Ma pean minema Talylor-non-lautneriga rääkima” ütleb ta kurjalt, “aga enne ma aitan su kitlist välja.”
Edward sikutab Bella kleiti ära ja Bella küsib kas ta auto pärast miilitsasse ikka läheb. Aga Edward arvab et ah ei hakka minema, Victoria on rohkem nagu selline õnnetu hing kes abi vajab. Tuleb ta lihtsalt rutem üles leida.
Bella on pikutades ja Edwardit oodates magama jäänud kui äkki jõnksab unest üles. Toas on keegi! Mingi naine! Üleni mustas! Seisab voodijalutsis ja vahib. Bella kattub üleni külma higiga ja kobab lambi põlema. Tuba on tühi. Kell on pool kolm öösel. Kus Edward on??
Bella läheb korterit mööda hiilima. Edwardi kabineti uks on lahti ja kostab kõnepominat. Edward istub laua taga ja räägib telefoniga. Sõimab kedagi roppude sõnadega ja käsib kellelgi keegi rahule jätta. Bella mõtleb kas koputada või niisama pealt kuulata. Lõpuks kähiseb Edward telefoni, et kui Tanya Denali Bellat rahule ei jäta siis … ja paneb toru ära ning toetab pea kätele. Kas nutab ka, seda Bella ei saa aru. Bella köhatab ja koputab. „Mida helli on?” röögatab Edward ja manab kärmelt ülbe ilme näole. Siis näeb Edward et tulija on Bella ja ta ilme pehmeneb. Siis näeb Edward et Bellal on seljas ainult Edwardi vana väljaveninud kollaste kaenlaalustega wifebeater ja ta nägu venib magusale naerule. Totsil on jalad kurguni!
„Ai, Beller,” ütleb Edward meelalt „sina peaksid ikka siidis ja sametis olema. Aga isegi minu vanas higilaikudega maikas oled sa imekaunis.”
Bella punastab: tule tudile!
Edward libistab käega läbi juuksemopi ja tõuseb aeglaselt ning sexikalt ja tuleb puusi nõksutades Bella juurde. Vahib pingsalt aga kätt külge ei pane. Siis Edwardi nägu virildub, lõug hakkab värisema ja Edward hakkab lahinal nutma: Bella, sa ei tea mis sa mulle tähendad, mis must saab kui sa minu pärast hukka peaks saama.
Pühi nina puhtaks, minuga ei juhtu midagi, ütleb Bella ja lajatab Edwardile kerge semuliku lõuahaagi. Edward saab natuke haiget ja nagu solvub veidi. Aga võtab ennast siiski kokku ja lajatab kerge mängleva lõuahaagi vastu. Krdi... mõtleb Bella ja haarab Edwardil kõrist. Edward seisab käed rippu ja suu paokil. Bella näeb et pluusist paistab ennist tehtud litsipunase permanentmarkeriga turbejoon ja susib näpuga mööda joont. Edward suleb märterlikult silmad.
Ära mängi lolli, ütleb Bella, ma ainult tahan sul pluuse ära võtta.
Edward teeb silmad lahti, ajab need siis hästi punni ja vahib Bellat etteheitvalt. Bella hakkab Edwardil särki seljast võtma. Võtab sedasi kahe näpuga kinni nagu kassikakakotist ja tõmbab hõlmad laiali, ilma et näpp Edwardi ihu vastu puutuks.
Bella nööbib lahti Edwardi teemant-oonüks mansetinööbid ja küsib sedasi võltsvagalt et kas tohiks, kui pole vastu, härrakesel särgi kohe päris ära võtta. Härrake noogutab ja rabeleb särgikäistest välja. „Võta mul püksid ka ära,” kähistab ta.
„Voodisse,” ütleb Bella ja veab Edwardi kättpidi magamistuppa. Kui ukse lahti teeb, puhub jäine tuuleiil paar sügisest kolletanud puulehte neile vastu vahtimist. „Miks sa loll balkoniukse lahti tegid, mul hakkab ju külm, ma olen ilma pluusita” hakkab Edward virisema.
„Mina pole teinud!” õigustab Bella ennast ja meenutab et kui ta ärkas siis oli uks küll kinni ja vajub näost natuke ära.
„Mis,” muutub Edward ärevaks.
Siis seletab Bella et kui ta ärkas, oli tal tunne et toas on keegi, keegi naine, tead nagu kesktelevisiooni džeineiri seriaalis kui hull naine loori käristas. Edward vajub näost veel rohkem ära ja sisistab et Bella paneks riidesse ja annab kapist oma vanad hallid dressid. Dressid on suured ja veluurist ja Bella seisab nendes nagu suur, pahane, liiga kiiresti kaalust alla võtnud rott.
Edward paneb ruttu riidesse ja karjub telefoni et Victoria on endiselt siin!
Kohe jooksevad suure madinaga tuppa Taylor-non-lautner ja kamp turvamehi ja Edward üürgab nagu udupasun et korter tuleb läbi otsida ja teda ennast koos Bellaga luksushotelli sõidutada.
„Kas sa nüüd natuke üle ei reageeri” küsib Bella oma veluurdressikuhilast.
„Kas sa oled ära unustanud, Bella, et Victoria on omale ammu ostnud!”
„Aa,” ütleb Bella. „Siis küll jah.”
Edward ja Bella põgenevad korterist. „Ma ei tea, Edward, äkki sa lihtsalt helistad Victoriale ja ütled et sa tahad rääkida?” küsib Bella joostes. Edward topib näpud kõrva ja lidub veel kärmemalt mööda esikut ukse poole. Bella hüüab et isa Charlie antud pipragaasi balloon on tal endiselt ridikülis.
Esikus ütleb neile järgi jooksnud Taylor-non-lautner et võtab Bella riided ja nühib nendega naaberkorteri ust, ehk petab Victoria ära. Bella ulatab oma jopi.
Bella ja Edward liduvad garaaži ja mööduvad Bella äralõhutud Volvost ja kui Edward on Bella oma autosse pakkinud ja kummide vilinal minema kihutanud, küsib Bella mõtlikult et kle kuidas Victoria teadis et see minu auto on. Noh, punastab Edward, tal oli omal samasugune, ma kingin sellise Volvo kõigile oma allaheidikutele, ja paneb ruttu automaki hästi kõvasti üürgama.
Lõpukingitus mai äss, karjub Bella üle raadio.
No sa ei ole ju mu allaheidik seega tehniliselt võttes on ikkagi lõpukingitus, karjub Edward vastu ja annab gaasi nii et Bellal põsed seljataha loperdavad.
Siis hakkab Bella virisema et ta kardab et temast pole Edwardile küll. Mis ma tegema peaks et sa lõpuks aru saad et oled! ohkab Edward. Ütlema et sa armastad mind, mõtleb Bella ja teeb iseendale kalli-kalli. Edward on vait. Siis küsib Bella et miks Edward arvas et Bella minema jookseb kui Bella tegi nalja et doktor Kolba on kohe kõik ära rääkinud.
Edward ohkab. Naised on tüütud. Edward on hästi tükk aega vait aga Bella ei lähe ära. Kus ta saakski, liikuvast autost!
„Bella, sa ei oska ette kujutada kui kõlvatu tüüp ma olen” ütleb Edward viimaks kurvalt. „Ja ma ei hakka kirjeldama ka.”
Aga ei, Bella ei jäta. Hakkab vinguma kas Edward temast tõesti nii vähe arvab et Bella kohe sedasi minema läheks. Ise mõtleb et omg i loooove you.
Ma tean et sa lähed, voolab Edwardil üks üksik soolane pisar mööda põske alla.
Siis küsib Bella miks Edward saagimimuti juures käis temast kurtmas ja Edward ajab tagasi et mutt valetas, tema pole kuskil käinud, tema ei lähe muttidele muret kurtma, tema hoopis puhus Bella kingitud mänguelevanti täis, ja pigistab Bellat põlvest.
Jõuavad Viru hotelli. Tuba on kinni pandud Taylor-non-lautneri nimele. Bella seisab oma lotendavas hallis veluurdressis ja vahib vihaselt Edwardi laitmatut rätsepaülikonda. Edward on nii ilus nagu Adonis. Hotelli adminn swoonib natuke Edwardi poole ja küsib siis kas on … pakkidega … abi vaja, härra Taylor-non-lautner. Ei pole hullu, ütleb Edward, mina ja prõvva Taylor-non-lautner saame hakkama. Bella kihistab.
Edwardile ja Bellale on antud presidendisviit. Lähevad tuppa, Edward viskab pakid nelja postiga baldahhiini ette otomanile ja läheb nööbib kummalegi ühe boki. Kaminas põleb heleda leegiga lõke. Edward ulatab Bellale pudeli bokki ja vahib teda himuralt: „Oli alles päev, eh! Nüüd ma libistan oma boki ja siis lähme voodisse kus ma [tsenseeritud] sind siitpidi ja sealtpidi. Muidugi kui sa liiga väsinud pole.”
Bella pole ja Edward kisub käigu pealt sokke jalast ära. Edwardile meeldib et Bella on selline tugev naine kes peale äkilisi sündmusi pole liiga väsinud et [tsenseeritud].
Bellale on tühja kõhu peale joodud bok pähe hakanud ja ta haarab uljalt Edwardi käest ja lükkab teda voodi poole. „Ai ai, mis teed” kihistab Edward.
„Lõpetan mis ennist pooleli jäi” ütleb Bella ja jätkab Edwardi lahtiriietamist sedasi et ihu ei puutuks. Särgi saab ära. Edward hoiab hinge kinni. Särgi all on kootud villane vest. Ka sellega saab Bella hakkama. Vesti all on t-särk. Bella ohkab ja sikutab t-särgi samuti ettevaatlikult ära. T-särgi all on soe spordipesu ja Bella läheb vihale aga Edward teeb kurva näo ja ajab käed kuulekalt üle pea nii et sellegagi on lõpuks ühel pool.
Edward seisab palja kaunilt skulptuurse torsoga Bella ees ja Bella mõtleb et kas äkki see rinnust katsumise keeld on sellepärast et Edwardil on muskulatuur kehale spreitud?
Siis vaatab Bella seda kohta kus Edwardi püksid kaheks sääreks lähevad ja unustab kõik muu. Bella tõmbab näpuga mööda püksivärvlit ja ütleb: siit siiani tahaks lakkuda! Kes keelab, küsib Edward.
Edward läheb ja istub ettevaatlikult voodile. Bella astub oma hiirekarva veluurdressist välja ja Edward hõõrub iharalt ähkides käsi. Bella lükkab keele Edwardi kurku ja Edward uriseb kõripõhjast. Siis haarab Edward kärmesti Bella kintsudest ja räntsab ta enda alla voodile. Keeravad keeled sõlme. Edward pigistab, muljub, sikutab ja sõtkub Bella nipleid. Bella ähib ja lükkab pelvise ettepoole, vastu pükstes hiigelerekat. Edward lükkab erekaga vastu. Ähivad.
Edward hõõrub natuke [tsenseeritud] oma [tsenseeritud]. Bella kisab ja haarab nii jõuliselt Edwardi pükstest, et Edward karjatab: appi, kastreeritakse! ja tõmbab Bella enda küljest lahti ning võtab ise korralikult püksid ära ja ulatab Bellale viisakalt kantossipaki. Bella avab värisevate kätega paki ja rullib [tsenseeritud]. Edward kummardab ja nühib oma nina vastu Bella nina ja lükkab [tsenseeritud] aeglaselt [tsenseeritud]. [tsenseeritud] välja ja siis [tsenseeritud] [tsenseeritud]. „Kiiremini” karjub Bella. „Ei, [tsenseeritud] [tsenseeritud] [tsenseeritud] [tsenseeritud]!” ütleb Edward ja [tsenseeritud]. [tsenseeritud] [tsenseeritud] [tsenseeritud]. „Oh, beebi, siit ma tulen!” karjub Edward viimaks ja [tsenseeritud].
Kui Bella hommikul ärkab, on Edward täies riides voodil lebamas ja vahib teda nagu kanakull. „Ptsitohter Tuti-Helve on kohe siin.” ütleb ta tervituseks ja näpistab Bellat [tsenseeritud]. Bella kihutab vannituppa pesema.
Tuti-Helve sondeerib magamistoas Bellat ja kuulab suu ammuli kuidas Bella lihtsalt lõpetas e-pillerite võtmise! Lollakas oled? küsib Tuti-Helve, nagunii said nüüd saia ahju!
Bella hakkab nutma.
Tuti-Helve annab Bellale tühja moosipurgi: näe, mine kusi siia sisse.
Bella läheb tatti luristades ja nuttu löristades purki kusima.
Bella kusib purki ja mõtleb et kui nüüd sedapsi on siis Edward snäpib küll täiega.
Tuti-Helve songib purki valge lakmuspaberiga ja küsib Bellalt mensa klubi ja muudegi asjade kohta ja arvab siis, et ju Bella ikka seekord sedapsi pole. Loll küll, seda jah, aga sedapsi ehk siiski mitte.
Tuti-Helve pakib oma punase ristiga kohvri kokku ja läheb minema. Edward vaatab Bella nutukriimu nägu ja küsib närviliselt et mis juhtus. Bella ei taha öelda aga Edward pinnib kangesti ja lõpuks hakkab Bella uuesti nutma ja ütleb et arvas et oli peenikest peret tulemas.
Edward kuulab ja kägardub õudusest põrandale kerra. Tema nägu läheb tuhakarva ja silmist peegeldub üüratu õõv.
„Mida…” kähistab ta.
„A no ma pole” pühib Bella pisarad ära ja peab Edwardit tükk aega veenma enne kui Edward jalad alla võtab.
Bella on Edwardi reaktsioonist nagu natuke solvunud ja ütleb et ta peamiselt muretses sellepärast mis Edward ütleks ja kui Edward nii mures on sellepärast siis nad võivad ju [tsenseeritud] üldse ära lõpetada ja oleks hea turvaline.
„Käi [tsenseeritud]” ütleb Edward.
Embavad ja lähevad pesema.
Seisavad duši all, Edward ulatab Bellale Domestose ja suure kareda nuustiku: palun, pese permanentmarkerijooned maha. Aga ära joontest üle mine.
Bella hakkab ettevaatlikult keelutsooni piire nühkima. Edward hingeldab ärevalt ja Bella saab aru, et see pole mitte himurus vaid hirm. Edward tõmbub hirmust kangeks nagu pulk ja neelatab. Edward piinleb, Edwardil on psühholoogilised probleemid. Bellal hakkab äkki nii kahju et hakkab suure häälega röökides nutma.
„Ära nüüd nuta sedasi,” pomiseb Edward piinlikust tundes. „Ega need mured mul olid ammu ammu ja ma tahaks küll et sa katsuks mind aga ma lihtsalt ei saa, ei saa, ma ei saa noh. Ära siis nuta sellepärast nüüd.”
„Ma armastan sind nii kole palju!” üürgab Bella.
„Jaa, ma tean!”
„Küll sind on kerge armastada!” üürgab Bella.
„Ei, beebi, seda küll mitte.”
„Küll! Mina ja sinu pere… ja Tanya Denali …. ja isegi Victoria omal kombel!” lahistab Bella edasi, „sest sa oled seda väärt!”
„Vaiki!” hüüab Edward piinatud häälel. „Ma pole, ma pole! Ma olen südametu koletis, Bella!!”
„Ei ole,” sosistab Bella, „hea mees oled, hea. Ja armastad mind.”
Edward vahib Bellat silm punnis.
Vesi ladiseb kahhelplaatidele.
„Jah,” sosistab Edward viimaks. „Armastan.”
