Vampiiri päevikud 3. hooaeg, 3. osa: ARMU ASJA OTS

tänasel Herakleitosepäeval jagub rõõmu ja kilkeid kuhjaga! Vhämpiredriase uus osa! Jebedijeee! IL-MA-JAAM! Mõni mängukoopaelanikest teab seda estraadiviit? (time to feel old)

nii et jah...

avatiitrite all on, lastefilmile sobivalt, kanget alkot joov Damon. 

Damon saluunis

Damoni google piparkook heliseb ja toru teises otsas on telefoniputkas vana vampiir Katariina. Nende dialoog on imeigav. Selgub, et Katariina jälitab Stefanit.

Stefan ja Klaus sõidavad jõmmimaasturiga seitsmetuulelinna Chicagosse!

ja kinotädid-onud viivad meid filmimaagia abil keeluseaduseaegsesse Chicagosse. Kuna ma pole veel kaotanud usku noorsoo õppimisvõimesse, siis: see napsuvaba periood jäi aastatesse 1920-1930. Stefan on uhkes sabakuues ja imeb auto tagapingil daami. 

Ühes neist keeluseaduseaegsetest salakõrtsudest mängib tantsumuusika ja laval laulab blond afroameeriklanna Gloria. Stefan on saali kunn ja lauljanna silmarõõm, mõistagi. Sjömpein voolab ojadena.

ENTER: vapustav seksikas blondiin, kes ülbelt Stefani eest napsuklaasi ära kahmab!

Blondiin limpsib Stefani mokka ja teatab: „Ma tunnen veel su pruta maiku, ta on VÄGA maitsev.“ (see meenutab mulle, kuidas lugemispäevikus Edward pani pöidla [tsenseeritud][tsenseeritud] ja siis suskas selle Bellale suhu ning oli tunda [tsenseeritud][tsenseeritud]metalset mekki. Jah...)

Tagasi tänapäeva! Viuhh! Klaus tahab minna oma lemmiknõia juurde hübriidiprobleemile lahendust otsima.

Hopsti! Oleme Elena magamistoas. Elena tudib. Keerab räsaki külge ja tema linade vahel lebab Damon. RIIDED SELJAS! Elena karjub ja õiendab. Damon õiendab vastu, et „ära särgi peale ilasta“

kell on kuus hommikul ja Elena on PISSED! Aga läheb kohe rõõmsaks, kui kuuleb, et nüüd on minek Chicagosse Stefanit päästma. Elena küsib, et „kuidas sa tead, et ta seal on?“ Damon vastu: „Unenäos nägin. Ma olin alasti ja sulle hullult meeldis.“

alasti Damon sumbatädi unenäos

Siis hakkab Damon Elena punaseid pitsilisi trussikuid kotti pakkima.

Vangikongis istub vampiiri-Caroline. Tuleb Issi Bill, võtab Carolineil võlusõrmuse sõrmest ja hakkab armast lapsukest päikesega kõrvetama.

Damon ja Elena loevad Stefani päevikut aastast 1922: pidu, veri, naised! Damon mõnitab: „Heldeke! Stefan polegi süütu!“

Klaus ja Stefan on Chicagos sellessamas keeluseaduseaegses baaris ja ime küll! Kohal on ka blond afroameeriklanna Gloria. Kes jutumisi on nõid ja matemaatikahuvilistele: ca 109-aastane, aga endiselt kompu, SEST ta on nõid ja ta teab vananemisvastaseid võlusõnu. DUUH! (ARVAKE ÄRA, KES OLI VEEL 109-AASTANE, KUI TA BELLAGA KOHTUS?)

Gloria ütleb, et tal on vaja Rebekat. Klaus: „Rebeka on hõivatud.“ Nõid vastu: „Too siia!“

Stefan leiab baariseinalt vana foto, kus ta embleb Klausiga. Mees on kohe suures segaduses ja nõuab selgitusi. Ei saa.

Vampiiri-Caroline kärssab endiselt päikesekäes. Issi Billi plaan on järgmine: nagu vanamees Pavlov loodab ta tekitada oma tütrekese peas seose vampirismi ja valu vahel, et sel siis vereisu ära kaoks ja Issi Bill ei peaks teda tapma. Caroline ei usu, et see töötaks. Issi Bill arvab, et võiks ikka edasi proovida.

Damon ja Elena murravad sisse Stefani vanasse korterisse, mille ta soetas omale aastal 1920 ja mis on endiselt püsti ja puutumata. Korteris on salakapis pudelid napsu ja verega ja seinal pikk nimekiri inimestest, kelle Stefan naljaviluks ära sõi.

Vahepeal on tsipa naisõigusluse teemalist huumorit, aga ma arvan, et Daisy Buchannani ja Great Gatsby-teemaline huumor on vampiredriase hullunud fännide puhul küll kõva matsuga maha visatud. 

 

Olemegi tagasi aastas 1922 ja Stefan on ennast mokkapidi kauni blondiini külge imenud. Blondiinil ripub kaelas seesama punn keti otsas, mille Stefan Elenale kinkis.

Ahaaa! Blondiin ongi Rebeka! Ja ohooo! Ta on Klausi õde!

Kerime tagasi: Klaus oli üks ürgvampiiridest, tema vend oli ürgvampiir Elijah ja nüüd on siis leitud ürgõdevampiir Rebeka! TERE!

Klaus ja Stefan on nüüd Klausi laibahoiuruumis kus on rida kirste. Klaus avab ühe kaane: seal lebabki kuhtunud Rebeka, pistoda rinnus. Klaus tõmbab välja. Pistoda.

Hopsti tagasi aastasse 1922. Stefan ütleb Klausile: „Nikk.“ (kas tõesti Nikk Makarone? Või mõjutatuna tänasest pühakuterikkast päevast: äkki on tegemist püha nikolausega, kellest hiljem sai tarbimisühiskonna kingitassija jõuluvana? Kas tõesti on kõik mängukoopaelanikud igal aastal vedrutanud end verejanulise huntvampiiri põlvel?! Prrr.... milline õudne mõte!)

Klaus ja Stefan suunduvad nüüd Stefani vanasse korterisse, kus istub voodil üksildane Elena. OH NOOOOOOOOOES! Elena jookseb mõrvakappi peitu.

Klaus tõmbab kapiukse lahti! OH NOOOOOOOOOOOOOOOOOOES!

AGA sisse ei astu. Uksest piilub sisse hoopis Stefan. Eyeballib elenat. Elena teeb „I love you more“ näo. Njuuutz....

Stefan hüüab Klausile: „Kae, mis ma leidsin!“

OH NOEEEEEEEEEEEES! Kõik tarduvad. Elena kaasaarvatud.

AGA Stefan sirutab käe ja võtab riiulilt 1918 aasta viski. Single malt!

OH BUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUH! Nibin-nabin oleks sydäri saanud....

Libahunt Tyler ja vampiiri-Carolinei ema (linnakese miilits) murravad vangikongi sisse ja päästavad vampiiri.

Oleme tagasi keeluseaduseaegses baaris. Jacob ja Marlena tantsivad. Tsirkusedirektor Klaus vaatab eemalt. Korraga kostab sireenide hulgamist ja algab tulistamine! Kõik tormavad! Jacob ja Marlena varjuvad baarileti taha. Edward võtab maast padruni. See on puust! Appi! Keegi jahib sädelevaid vampiire! Tsirkusedirektor Klaus hüpnotiseerib elevanditalitaja Stefani nii et see ei mäleta enam teda ja Marlenat (või ptüi! Seda.... Rebekat!) enne kui tsirkusedirektor lubab tal mäletada.

AHAA! Klaus põgeneb kellegi eest!

Klaus ja Rebeka viskavad varvast. Stefan korjab üles Rebeka kaelast pudenenud keti otsa riputatud punni.

Jälle tänapäev ja Stefan kohtab baari ees parklas Elenat. ANGST!

Elena üritab Stefanile vampiirinõrgendit selga süstida. Stefan pahandab, karjub: „I don't want you to come. You're just not good for me!“ ja läheb minema, omal nutt kurgus. Elenal on ka nutt kurgus: „You don't want me....“

OH EMO!

Samal ajal baaris tõdeb Klaus, et „pööbel on sisse lastud“ ja torgib Damonit kokteilivihmavarjuga rindu. Ei saa südamele pihta.

Rebeka on ellu ärganud ja Klaus lubab nüüd Stefanil mäletada, mis aastal 1922 juhtus. Stefan ja Rebeka olid nimelt armunud. Oh roosamanna, õied ja pitsid.... Armastus tuleb uuesti peale!

Ma ei teagi nüüd, kuidas seda öelda, aga Elena on vist küll old news.

VANKI!

Lõpetuseks selgub veel, et nõid Glorial on vaja seda keti otsas kaelapunni, mis Rebeka ära kaotas ja mille Stefan Elenale kinkis.

IHAN TOTTA KAIKKI!