Maestrole

Mina olen juba ammu olnud Jaani suur austaja. Tema lihtne ja rahulik olek ning mõnus kõrge hääl lummasid mind hetkest, kui teda esimest korda laval nägin. Vot selline on tõeline mees, mõtlesin ma. Kui kuulsin, et ta mängib klarnetit, tantsib ja laulab ka, oli minu mõistus kadunud. Käisin kuulamas nii paljusid esinemisi kui vähegi jaksasin. Esimesed kontserdid olid mõnusamad — rahvast oli vähem, esinemispaigaks tavaliselt mõni kohvik või pubi, eriti mõnusad õhtud olid vanas Õpetajate Maja kohvikus. Istusin alati Jaanile võimalikult lähedale, vaatasin talle armunult otsa ning laulsin ennastunustavalt kõik laulud kaasa. Mõnikord vaatas ta mulle otsa ka, seda tunnet pole võimalik kirjeldadagi. Kui mõnus oli tema lugusid kuulata... Ilmselt on kõik Jaani austajad korduvalt kuulnud lugu valutavatest dickidest, milleta ei möödunud vist ükski kontsert:)

Mõtlesin alati, et mees, kes oskab nii ilusaid sõnu mõelda, öelda ja laulu sisse panna, on väga õnnelik inimene. Kindlasti on tegemist mehega, kes jumaldaks oma naist ja oskaks hinnata oma perekonda. Kui tema sees on midagi nii kaunist, ei ole ju võimalik, et ta on täitsa tavaline mees, kes jätab oma sokid vedelema, ei viitsi prügi välja viia ja veedab aega pigem sõpradega põndakul pildistamas kui kodus pere juures. Hiljem, kui Jaan veel kuulsamaks sai ja rohkem intervjuusid andma hakkas, selgus, et just nii ongi. Ma polnud kunagi kuulnud (või osanud tähele panna), et üks mees oma peret ja naisi nii oluliseks peab ja hinnata oskab. Teised mehed (eriti Endel ja Haug), võtke eeskuju!!!

Jah, Jaan on selline mees, kelle pärast oleksin ma valmis hülgama oma mehe ja lapsed, sõitma Tallinna ja kuuri sisse kolima.

Unistada ju võib :)