Vampiiri päevikud: 3. hooaeg, 16. osa: 1912

aka

Müstiline Kose aastal 1912. Tänaval kõnnib kaks habemikku, kellest üks on senjoor Salvatore (Damoni ja Stefani lähisugulane). Linnas on toimunud paar mõrva ja härrasmehed muretsevad enne lahkuminemist teineteise elu pärast. Ja õigusega. Sest hetk hiljem saab senjoor Salvatore keset tühja peatänavat omale noa kõhtu.

Ja hopsti! Tagasi tänapäeva!

Sherifitädi on mõrtsuka tabanud.

Kongis tõuseb surnuist ope Alaric.  Doktoripreili on võmmidele rääkinud, et ope ründas teda noaga ja ta pidi enesekaitseks tulistama. Ope Alaric ühelpool ja Damon teiselpool trelle puristavad selle humoorika uudise peale lonti, aga võmm on vankumatu, ei lase opet kongist välja. 

Elena ja inim-Matt jooksevad maratoni. Ähkiv Matt karjub ees liduvale Elenale, et Bonnie ema on otsustanud vampiiriks hakata.

Elena jookseb nüüd ummisjalu vangimajja, kus Damon pakub talle, et ta võib tohtripreili keele pisikesteks tükkideks närida ja tükid oravatele süljata (ei mõtlend ise välja, nii ütleski). Siis lisab veel, et ilmselt Bonnie emal on praegu sitt olla, et äkki peaks lasanjet saatma.

Emo Stefan on tagasi, istub oma kirjutuslaua taga, jõllib päevikut ja toksib sõrmusega lauda. Tuleb Damon: „Kallis päevik, koopaorav küsis täna, et mis mu nimi on. Ütlesin, et Joe. See vale jääb mind igavesti vaevama.“

Damon tahab Stefaniga hängida.

Järgneb meenutus aastast 1912, kui vennad Salvatoreid tulid linna onu Zachary (?) matustele ja linnas möllas sarimõrvar (nagu ka tänapäeval. Wow).

Aastal 1912 leiab aset sisutu dialoog tigeda Damoni ja leebe Stefani vahel.

Tänapäval istub Klaus Barbie  proua linnapeaga puhvetis ja uurib, et kas see linna puuseltsi pealikuna ehk teab, kus üks õige vana ja võimas tammepuu võiks kasvada. Linnapea pakub, et ju võeti maha ja tehti majaks. Selgub, et tol vana ajal olid saekaatrimehed Salvatoreid.

Klaus Barbie püüab Damonilt ja Stefanilt teada saada, et kas neil on kusagil peidus palgiloetelu, aga Damon arvab muidugi, et asi on tema hunnitus seksapiilsuses ja teatab daamile, et „mis sa tühja lobised, kui seksi tahad – küsi!“ Klaus Barbie arvab, et ta peaks ennast siis küll enne käpakile jooma. Damon vastu, et „ära nüüd piparda, kepp oli ju imehea!“

Nüüd siirdume tagasi aastasse 1912, et vaadata üle üks hot babe. SAGE. See on ta nimi ja Damon on muidugi temaga seksinud. Jutuks tuleb ta sellepärast, et Stefan arvab, et äkki vampiir tappis siis tookord ja ka nüüd kõik need peened asutajatekogu liikmed.

Sage on seksapiilne punapäine poksija. Klohmib turskeid mehi, bikiinid seljas ja veatu sonks peas. Sage kutsub Damonit endaga poksima, aga Damon ei taha. Sage pistab talle dollari püksi.''

Elena püüab parklas tohtripreili südametunnistusele koputada, aga preilna ütleb kuldsed sõnad: „Sa haletsed alkohoolikust piirialast tüüpi isiksusehäirega vampiirikütti, keda sa isegi ei tunne. Ise sa muidugi deidid vampiiridega nii et mis sa imestad, et su lapsehoidja on mõrtsukas.“

Nüüd on küll mõneks ajaks kõigil suud vett täis

Elena ja inim-Matt murravad nüüd doktori korterisse sisse ja sobravad ta kapis. Leiavad sealt mingi kohtumeditsiinipaberi, mis ope Alaricu süüst vabastab ja Elena vaarisa narmendava päeviku.

Damon pillub baaris noolemängu ja arutleb, et ega vist tohtripreili ikka ei saa mõrvar olla, sest ega siis naine ei jaksa kolme täismeest tappa. Võrdõiguslikkuse volinikuks ülendatud (või alandatud) Klaus Barbie käratab seepeale, et „jutt on seksistlik ja mehe tapmine on naise käes käkitegu!“ (praegu lõi kohe piste rindu. Kus Endel on?!)

Stefan istub ja joob viina ja tema ees seisavad Damon ja Klaus Barbie, kes kõva häälega ta päevikut ette loevad. Keset baari.

Tere tulemast aastasse 1912, kus Damon majanukataga naist imeb. Sage tuleb ja ütleb, et ega’s naine pole pelkalt imemiseks, naine on ikka nautimiseks. Damon vastu, et äi teda see seksivärk ei huvita. Siis viib Sage Damoni poksimatshile tagasi ja näitab talle naisi. Ütleb, et ära neid litse vaata, vaata neid vaikseid, ontlikke daame, need on kõige himuramad, bel ami (kallis sõber). Õpetab poissi, et põnev on neid võrgutada ja sundida neid paluma. Damon toksib kinganinaga kruusa: „aga kui nad ei palu!“ Sage muheleb: „Sa oled ju vampiir, pane paluma!“ Damon valibki kohe kurguni kinninööbitud daami välja ja siirdub võrgutama.

Elena ja inim-Matt on endiselt doktori kapis ja nagu ikka – doktor saabub koju! Kõnnib kolinal toas ringi, vahetab jopet ja läheks justkui välja, aga kui Elena kapiukse avab, siis seisab doktor uksetaga kuri nägu peas

Elena ja inim-Matt on nüüd võmmilasse viidud ja proua sheriff riidleb nendega.

Stefan kaapab samal ajal baarist minema ja tema kannul Damon ja Klaus Barbie. Damon arvab, et pole hea, et Stefan sedasi hoobilt inimverest loobub, et võiks ikka tasahaaval. Damon püüabki kohe kõrvaltänavalt ühe blondiini ja võtab sellel nö. korgi maha. Siis hüüab, et „ae Stefan, tule rüüpama!“

Stefan sõimab ja möirgab natuke, aga lõpuks ikka rüüpab. Just samal momendil juhtuvad mööduma Elena ja inim-Matt. Elena maigutab natuke suud, Stefan kõverdab verist molli, õhus on tunda KURBUST.

Nüüd mängib hingekriipiv ballaad, Elena ja inim-Matt istuvad Elena köögis ja Matt toob mõlemale tühja teetassi. Vaatavad neid tasse ja Elena mõlgutab, kuidas ta vampiiridesse armus. Pajatab, et talle meeldib kõige rohkem see, et siis peika ei sure kunagi ära. Ja noh, et Damon on lihtsalt nii kuum tükk.

Siis tekib selline imelik vaikus, sest kõigile meenub korraga, et inim-Matt oli ju ise ka kunagi Elenasse armunud…

Matt tõmbab siis taskust Elena vaarisa päeviku, seletab et pani selle pihta kui võmm ja doktor Elenaga õiendasid. Ja tulevad järjekordsed kuldsed sõnad: „Vahel on hea, kui oled linna ainus tavaline inimene, keegi ei märka sind, oled nagu nähtamatu.“

Vanglast vabastatud ope Alaric tuleb koju ja embab kõiki.

Stefan emotseb kamina ees. Tuleb Damon ja proovib teda erinevate mõnitustega lohutada. Ja pärast kohmakat dialoogi suundume meenutustes tagasi aastasse 1912, et vaadata, mis juhtus Stefaniga viimati kui ta ütles Damonile, et tal abi vaja pole.

Juhtus see, et mees sattus hoogu ja hammustas naisel pea otsast. Aga ta ütles siis pärast kurvalt ’palun vabandust’ ja üritas pead kaela otsa tagasi suruda nii et ALL GOOD!

Mõlemal mehel on selle mõlgutuse peale silm märg. TISSUE WARNING

Damon: seekord ma kavatsen sind abistada, et sa metsikuks ei läheks

Stefan: miks?

Damon: sest praegu oledki mul veel ainult sina alles!

Elena sirvib diivanil oma sugulase iidset päevikut ja selgub, et tegemist polegi mingi vanavanaonkli päevikuga vaid hoopis tolle tütretütre omaga, kel lõpuks kupli all segi keeras. Päevik on lõpus uhkelt soditud ja dramaatiline.

Tuleb ope Alaric ja räägib piinlikusest punastades, et Elenal ei tasuks tema pärast nii palju muretseda, et ta kusagile sisse murrab.

Elena: kelle pärast ma siis veel muretsen kui mitte sinu pärast?

Ope: a mina peaksin ju sinu eest hoolitsema, kuigi mul tuleb sitalt välja

Elena: lepime siis kokku, et hoolitseme vastastikku teineteise eest (take care of eachother)

Piinlik vaikus

Ope: nõus

Oo, süda, vaiki! Damon istub ja männgib KLAVERIT. Kurb meloodia. Pakun, et Elena lullaby.

Stefan leidis kapist vanade ajalehtede väljalõigete kogu, kus on kirjas, et Elena vanavanavanvana…onu (?) tütretütar Samantha  tunnistas kümme aastat pärast eelmisi massimõrvu üles, et tema vist ikka tappis. Pisteti hullumajja. Damon leiab, et tegemist on KUMMALISE looga, sest ta mäletab täpselt, et ta justkui tappis ära selle Samantha ükskord nii möödaminnes.

Doktoripreili koputab ope Alaricu uksele ja see hakkab juba ebaviisakalt daamile ust näkku lööma, kui preili kisab, et ÜKS TÄHTIS JUTT!

Elena loeb hullu päevikut, kus see kurdab, et aega on hakanud kaduma kusagile. Samal ajal vennad Salvatoreid arutlevad, et ju tal siis oli see võlusõrmus, kui ta uuesti ellu ärkas. väikse arutelu tulemusel jõutakse selleni, et elluäratavaid võlusõrmuseid on kaks – üks on vend Jeremy käes ja teine… ope Alaricu sõrmes. OHOOOOO! Kas ope Alaric on tegelikult hull naine?!

ei. siiski mitte :(

Tohtripreili selgitab Alaricule, et tal on äkki mäluaugud ja ta ehk ei mäleta, kuidas ta vabal ajal inimesi tapmas käib. Et no küllap see on selle sagedase suremise ja elluärkamise kõrvalnäht. Alaric ajab vastu  kuni tuleb Elena päevikuga ja teatab nuttes, et krt, vist tõesti ongi nii, sest näe Samantha hakkas ka lõpuks inimesi tapma. Kisub krt süngeks…

Lõpetuseks pilt pissivast Edwardist!

 have a nice evening :)